3+8+5 kopikatega

Nii palju kulub aega, et lennata maisesse paradiisi. Miski Happy Indexi kohaselt, siis maailma õnnelikuim paik. Soomest lendama hakates arvasid vist kohalikud stuardessid küll, et ma mõnitan neid, kui kõikidele küsimustele inglise keeles vastasin ja üldse suht põikpäiselt oma inglise keele rida ajasin. Newarkis maandudes oli tore Manhattanile lehvitada. Kuigi ma samal ajal olin busy busy ennast veenma, et mul ei hakka paha ei hakka paha sest maandumine ei olnud just sujuv. Natuke naljakas on ka kui lend algab videotervitusega stiilis kuidas Continentalil on award winning service ja kui head ja vägevad nad muidu on ning siis hiljem kajastub see selles, et üks neist kleeplindiga salongi laest alla kukkuvat tihendit tagasi lae külge üritab kleepida. USAs sain siis ebameeldiva üllatuse osaliseks, et mu pagas ei olnud ilmselgelt Londonis lennuki peale jõudnud, seega sain tollist ilma suurema läbiotsimiseta läbi, kuna mul oli aint käsipagas. Aga üldiselt see läbiotsimiste asi ajab ikka täiesti hulluks kui nii palju aega järjest lennujaamades veeta. Pagasi osas on õnneks lootus, et see jõuab täna õhtul San Josesse ja saadetakse sealt mulle homme hommikul Jacosse järgi, fingers crossed. Sain ka kahe soomlasega tuttavaks, sest meid ühendas ühine pagasi mure millele me NY-s jälile saime.
Kohale jõudes ootas mind lennujaamas lisaks minu niiöelda tellitud bussile, mind suveülikooli ajal vastu võttev pere. Kes veel ei tea, siis mu plaan on esimene nädal Jacos surfata ja hispaania keele tunde võtta ning järgmised 4 nädalat olen suveülikoolis San Joses. Ja lisaks on meil iga nädalavahetus mingi tripp kuskile siin Costa Ricas, seega graafik on tihe. Aga selle pere osas siis, mulle oli see täielik üllatus, sest ma polnud midagi kokku leppinud. Ja tegemist oligi vist mingi segadusega. Aga miks ma sellest räägin on see, et kui väsinud ka üks eestlane võib peale pikka päeva ja lendamist olla, siis üks kohalik perekond äratab selle eestlase suht kiiresti uuesti ellu :D Neid oli kokku 5, ema+isa, tütar ja kaks poega. Väidetavalt aint lapsed räägivad inglise keelt. Lisaks olid nende taga mingid inimesed, kes agaralt üle õla vaatasid, nii et ma ei teagi kas nad olid ka osa perest või see on lihtsalt kohalik kultuur kõige vastu huvi tunda :D Eks see paistab nädala pärast! Tundusid igatähes toredad ja no temperament on ikka hoopis teine teema :)
Esimese öö veetsin San Joses ühes backpackersis, kus olid eriti kriuksuvad voodid. Kella kahe paiku öösel saabus tuppa üks noormees, kes ka seal toas ööbis; ei olnud eksinud :p Sahistas midagi, siis käis paar valguse sähvatust ja tuli kõrbe haisu. Hetk hiljem tuli ka lõhn, mis kuskilt nagu tuttav oli :P Paar rahustavat mahvi ja poisil tulid ilmselgelt värvilised unenäod. Tutvun kohaliku eluga :D Hommikul pakuti külalistele pannkooke ja siis oligi minul juba ärasõit.
Linnast välja sõites vaatasin, et oh ilus sirge tee, aint natuke üles alla mägede vahel. No see oli petekas. Varsti oli tee selline nagu ta on Tais saarte peal või Uus-Meremaa põhjasaarel. Minu õudusunenägu teisisõnu. Mägine, kurvine, kitsas, roobimeelitaja. Järgnesid läbirääkimised iseendaga, et ei hakka ei hakka ei hakka paha. Tee peal oli ka peatus, kus ma miskis baaris nägin ära sakslaste 3nda ja 4nda värava. Baarmen tuli mind nähes ka uurima, et kas ma sakslane :) Ei hakanud seletama, et ma pigem inglismaa poolt.
Esmamuljed siis: loodus meenutab väga Tai saari, inimesed tunduvad aga olevat toredamad, siiramad ja mitte nii pealetükkivad. Koht, kus ma Jacos peatun on väga chill. Siin on koos hispaania keele, fotograafia, jooga ja surfi huvilised. Siin on üks kompleks, kus toimuvad keeletunnid, on majutus, bassein ja kõik muu eluks vajalik ja kõik näeb ka väga muhe välja. Pilti ei ole veel mõtet olnud teha, sest piltide arvutisse saamiseks vajaminev juhe on teises seljakotis. Aga ma nüüd bassu äärde mingelima! Pura vida! :)