See viimane... postitus siis!

Mu sisetunne ütleb, et sõna 'viimane' leiab siin postituses väga aktiivset kasutust. Aga mis siis veel enne kodulendu toimus. Üks väike hispaania keele eksam, mis oli paras naljanumber, sest tegelt me ikka ei osanud väga seda, mis meie käest eksamil küsiti (võin näitena tuua ebaregulaarsete verbide käänamine, ja kes hispaania keelt õppinud on vast aimavad, millest ma räägin, see ei olnud ilus). Ja noh siis me abistasime iseennast oma vihikutega ja üksteist päris hoolega. Aga see selleks, tehtud ja unustatud. Kuigi pean tunnistama, et mulle tegelt hispaania keelt täitsa meeldis ja peaks seda rida põlveotsas edasi ajama. Neljapäeval oli meil koolis väike tseremoonia, saime dimplomid osalemise eest, sest hinded ja ametlikud tõendid jõuavad kõik alles paari kuu pärast meieni. See üritus oli suht siuke mitte ametlik aga hästi armas ja südamlik. Meie professorid olid ka seal ning ütsid veel paar viimast sõna tee peale kaasa ja üldiselt olid nemad meiega rahul ja meie nendega. Seega suveülikooli võib igati kordaläinud lugeda! Edasi ühisele õhtusöögile ja tantsulkale kohalikku klubisse, mis nägi välja nagu seal võiks päevasel ajal olla Uulu söökla. Aga noh niipea kui ladina rütmid kõrvu jõuavad unustad kõik ;)
Järgmine hommik vara hüppasime bussi peale, et sõita Manuel Antoni rahvuspargi poole. See oli meie viimane nädalavahetuse trip - seega rand ja lained ja puhkus! Esimene õhtu kohe kui kohale jõudsime jätsime asjad hotelli ja läksime randa, kus umbes kaks tundi jutti kogu grupiga lihtsalt lainetes body-surfisime. Seejärel väike uinak ja õhtune ring linnapeal. Järgmine hommik läksime rahvusparki, mis oli küll jube turistikas ja meie giid oli meid ka selles osas hoiatanud, kuid samas oli seal võimalik näha hästi palju loomi ja hästi lähedalt. Tegelt olid ahvid juba nii pätid, et kui ujuma läksid siis tulid ja sorteerisid su kotis, seega midagi ei tohtinud järelvalveta jätta. Peale väikest jalutuskäiku oli meil taas hea mitmetunnine rannapeatus, kes magas pohmelli välja, kes jalutas ringi, kes lennutas frisbeet, kes logeles vees. Oh, I could do this forever :) Laupäeva õhtul tähistasime kahe programmi organiseerija sünnipäeva, sest ühel oli olnud sünna päev enne ja teisel oli järgmine päev. Suutsime neid suht üllatada pluss meil olid mingid totrad mängud ette valmistatud, seega päris koomiline õhtu kujunes sellest. Pühapäeva hommikul logelesime hotelli basseinis, kuni oli aeg oma kodinad kokku pakkida ja San Josesse tagasi minna. Teepeal tegime peatuse veel Jacos, minu esimese nädala peatuskohas. Oh nii mõnna oli seal tagasi olla, käisime ühe minu tuttava restos söömas ja nägin teda ennast ka veel seal, seega oli väga mõnus hüvastijätt. Mõned inimesed jätsime ka Jacosse maha, sest osad jäid veel peale programmi lõppu Kesk-Ameerikasse reisima ning neil ei olnud mõtet meiega pealinna tagasi tulla. See oli esimene hüvastijätt ja pisarakiskumine. Sealt edasi mõõdus bussisõit suht hiirvaikuses. San Josesse ja oma tavalisse pargi äärsesse peatuskohta jõudes otsustasime veel kõik koos ühele ühisele õllele minna. Meie bussijuht ja giid, kes meiega kõik need nädalavahetused reisinud olid, liitusid meiega, sest nad olid juba omad joped. Eriti naljaks oli see, et peale baari sisenemist pandi seal peale mingid eriti nukrad ballaadid, mis tegid olemise ikka eriti raskeks. Õnneks leidsime jukebox'i ja panime mõned natuke elavamad lood ka peale. Peale õllet said kõik läbi kallistatud ja silmkontakti iga hinna eest välditud :D Koju jõudes ootas mind seal ees natuke napsune ema (ma olen veel Costa Rical, justin case;), kes mu käest kõiki asju vähemalt kaks korda küsis. Ma ei saanud aru, kas ta oli tõesti natuke palju rummi võtnud või oli ta lihtsalt nii äksi täis, et ma järgmine hommik hirmvara nende juurest ära lähen. Ma ise olin suht surmväsinud, seega ma väga ei jaksanud seal ärevil olla. Aga noh, kõik worked out well :D Kaasaarvatud järgmine hommik kell 4.30 ärkamine ja lennujaama sõit. Emme ja issi viisid mu ikka oma valvsa pilgu all lennujaama! Lennud läksid õnneks kiiresti, sest mul tuli hästi vähe lendude vahel oodata. Üks USA piirivalvur sai jälle nalja visata, et Eesti, kas see on päris riik? Stockholmi lennujaamas oli miski naljakas hetk, kui koos mu Soome koolikaaslasega USA lennu pealt tulles oma järgmise lennu peale saamiseks kuskil poole trepi peal mingi ukse avastasime, mille uksekella pidime laskma. Uuriti, mis tahad ning siis tuli üks tädi ja lasi meid uksest sisse, et me saaks edasi rahvusvahelise lennu peale suunduda. Natuke naljakas eeldus, et kõik USA'st lennanud inimesed Rootsi siselendude peale edasi suunduvad. See selleks. Peale rohkem kui 30ne tunnist päeva jõudsin teisipäeva õhtul ilusasti Uulu. Eile õhtul juba suitsetasin suvilas kala. Külma dušši asemel sain sooja sauna. Praegu mugin siin ema tehtud värskeid hapukurke. Unegraafik tundub, et on kah päris normulks. Ja lõppude lõpuks panen kohe pilte ka üles!