Ring sai täis! :( :)

Jõudsin Eestisse ja seedin viimaseid reisimuljeid. Taid kokku võttes oli see kõike seda head, millest mulle oli enne räägitud ja ka kõike seda halba, mille osas mind oli hoiatatud. Tais on jätkuvalt kõik võimalik ning see hakkas ausalt öeldes lõpuks juba natukene ära tüütama. Tais erinevate piirkondade vahel liikumine oli suht kurnav ja sellega kaasnes otsatu ootamine. Ootad bussi, ootad järgmist bussi, ootad taksot, mis sind edasi viiks ja nõnda tunde ja tunde. Kuid kui juba kuskile kohapeale sai oli elu lill! Ko Changi saarel käisime veel ka snorgeldamas, mis oli superlahe trip. Ujusime põhimõtteliselt ümber erinevate väikeste saarte ja vaatasime, mis vee all toimus. Lisaks käisime saare keskosas ühe kose juures, kus samal ajal toimusid Vene/Usbeki tsunamifilmi võtted (vehkisid seal relvadega, tsunami? go figure!) Järgmisel õhtul üritas üks filmimees meile rannas sujuvalt külje alla pugeda aga ma hiilgasin jälle oma supervabandusega "et me saame kohe sõbraga kokku" ja kadusime, seega kahjuks meid te uues Vene/Usbeki filmihitis ei näe :P Umbes 90% ajast kui seda vabandust kasutan luiskan täiega (mul pole üldse sõpru tegelt :P) aga see on kujunenud heaks kleepekatest vabanemise viisiks :) Tai reis lõppes mõnusa Tai massaaziga, kus seekord tädi lausa tatsas püsti seistes minu jalgade peal ringi. Wow!
Täna on minu 16nes päev Eestis aastal 2009. Lõunatades ei võtnud mu tellimust hirmsate pikkade küüntega meesterahvas. Ja inimesed ei maga igal pool - nagu poes leti peal, või tooli peal, bussipeatuses või lihtsalt siruli tänaval :) Ja keegi ei küsi mu käest igal sammul, kas ma tuk-tuki või taksot ei taha?! Samas hakkan kindlasti puudust tundma värsketest puuviljadest, sest need olid niiii head seal. Ja mudugi päikesest ja kõigist toredatest inimestest, keda reisi jooksul kohtusin. Ei ole võõraid, on vaid sõbrad, keda ma pole veel kohanud.
Tahan veel öelda üks suur AITÄH kõigile, kes selles reisis kuidagi osalised on olnud - minuga reisinud, mind majutanud, minuga miskit toimetanud :D Eriti suur sänx Priidule, tänu kellele ma Austraalias imekiirelt töö leidsin, sest hiljem teiste reisisellidega töö teemadel rääkides sain aru, kuidas mul ikka vedas, et ma üldse töö sain ja see oli jummala mõnus töö lõppkokkuvõttes! Omal moel tänan ka oma suursponsorit. Kui ma novembris oma kontorilaua taga esimesi reisi mõtteid mõlgutama hakkasin tundus see kõik scary aga see on üks parimaid otsuseid, mis ma teinud olen. See oli superlahe trip! Ja kuigi mind rõõmustab mõte oma seljakoti lahitpakkimisest, siis oleksin valmis nädala pärast selle uuesti pakkima. Rahu, ma ei tea, et ma kuhugi läheks....veel....vähemalt!