Mitä kuulu!

Jah, pealkiri selline, sest ma hakkasin suome keelt õppima. Väga suuri panuseid sellele kahjuks ei pane, sest kuna grupis on pooled pilukad, kellele see keel on suhtkoht raske ja siis paar musta kellele see keel on täiesti ületamatult raske, tundub et meie tempo saab olema suht tagasihoidlik. Mina, veel üks Eesti neiu ja kaks kohalikku, kes supposedly soome keelt ei räägi ja mõned vahetusüliõpilase kõlgutame seal jalga. Eks paistab, mis sellest kevadeks saab. Iseenesest ega ma siin tüli ei taha norida, sest mul on nii palju teisi ained ja asju, et ma liiga kõva tempot sellele soome keelele ei tahakski ;)
Eelmise nädala alguses jõudis minuni miski imelik arusaam, et hetkel on selline aeg/hetk, kus asjad on nagu päris hästi, seega nad tõenäoliselt enam paremaks minna ei saa, seega ees ootab tagasiminek või paigalseis. Jah, mul on väike motivatsioonikriis. Lihtsalt koolis on kui palju, aga mul pole see periood kuidagi ükski aine selline, mis silma särama paneks ja oleks see challengi moment, et ohhhh ma tahan õppida ja uurida. Seega natuke mossitan siin arvuti taga ja teen kõik ära, aga sundima peab rohkem kui enne. Jah noh ajanappus on lõpuks see, mis ikka toimetama paneb :) Muidugi see võis ka 5nädalase koolivaheaja süü olla, et ei saa enam järje peale.
Kolmapäeval käisin Kiasmas. Mõned pildid ka, Tracking Traces ja ühe norra kunstniku väljapanekult. Esimene oli päris lahe, teine ei olnud midagi erilist. Aga ma juba vaatasin, et sinna peaks järgmine kuu uuesti minema, sest siis oli jälle miski huvitus näitus tulemas.
Eile käisin Finlandia Hallis Sibeliuse Akadeemia orkestri kontserti kuulamas. Ma olen see turist, kes veab kohalikke kultuurisündmustele. Ei tegelt oli teist pidi, et ühel sõpsil olid piletid ja mõtsime, et mis siis ikka, käime ära. Ja päris tore oli, sest neil olid seal miskid lisasolistid, kes olid päris head.
Muidu läheb siin lumiselt. Üks õhtu õe juurest tulles nägib bussi peal tsikke, kes läksid jalkatrenni. Staadion, mille juures nad maha läksid oli küll täieti valge aga krt, endal tuli ka isu, et tõmbaks puutsad jalga ja läheks palli taga ajama. Ja siis reedel ma käisin mere ääres jalutamas. Helsingisse mere pealt tulles on ju kõik saarekesi täis ja väga kaugele ei näinud, pime oli ka juba, aga korra käis küll peast läbi mõte, et kui hakkaks üle lahe Tallinnasse tulema, kaugele saaks. Kui laevad on nagu kuskil mere peal jäävangis, siis peaks ju see plaan iseenesest töötama. No arvestades, et ma hetkel siiski Helsingis kodus oma läpaka taga võite arvata, et ma liiga kaugele ei kippunud.
Aijaaa ja eile õhtul kui ma juba varakult koju tulin, sest nädalavahetuse üks päev kulus juba vetegeerimisele ja täna oli vaja asjalik olla, oli minu aknataga väike show. Ma vist enne juba kunagi kirjutanud, et ma elan politsei jaoskonnast 50m kaugusel, no tol korral ma unustasin kirjutada et tuletõrje jaoskond on 50m teisele poole (nati mäest üles). Eile õhtul miski peale 12 hakkas siis see tuletõrjeauto vilkurite välkudes kuskile sõitma ning mäest alla sõites suutis ära rihtida kaks autot. Ma ei tea kas kerge lumesadu oli selle tee nii libedaks teinud, sest see on kivitee, mitte asfalt. Aga igatähes see auto mõlkis ära mingi sedaani kere ja pani Volvo maasturile tagant päris kõvasti sisse, sest Volvol oli vasak kann tuledega koos läinud ja auto oli päris hea mitu meetrit nihkunud. Kui teda oleks paar meetrit veel nihutatud siis oleks see auto reklaamiagentuuri klaasaknast sisse lennanud ja neil sellidel oleks huvitav üllatus olnud esmaspäeva hommikul, et na uups ei mahu hästi ise enam kontorisse. Noh siis seisis see tuletõrjeauto ja asja vormistama tulnud politseiauto hea pool tundi mu akna taga, vilkurid peal ja minul oli toas mõnus disko. Noh plaan varakult koju magama tulla oli igatähes hea!
Aga nüüd back to business!