Ja mitte vähe soe!

Tere Austraaliast :) Kuigi maandumine oli päris jube on siin täitsa tore. Viimased pool tundi lennukis raputas ikka korralikult ja ma olin sekundite kaugusel haaramast paberkotti. Õnneks jõudis lennuk enne maanduda aga see oli napikas. Perthis pidid õhtuti puhuma kõvad tuuled ookeani pealt ja seepärast ka selline maandumine. Mudu on siin soe soe ja veel kord soe. Eile oli väidetavalt 40C. Pole just tavaline Eesti suvi hah? Dehüdratsioon saab siin ka täiesti uue tähenduse. Veepudel kogu aeg näpus, mudu on kutumutu.
Vahepeal olen siis toimetanud tööotsingute rindel. Mul nüüd mõneks kuuks Austraalia telefoni nummer +61425662217. Teinud omale siin Tax File Numberi, et nad saaksid minult ametlikult jubedamalt palju makse võtta. Lisaks olen saanud Austraalia pangakonto omanikuks, selle tegi mulle noormees nimega Sureshkumar :D ning andis oma kaardi ka, kui mul peaks olema mingeid küsimusi või probleeme, et saan talle otse kirjutada või helistada. Ja ärge saage minust siin valesti aru, see oli standard procedure ja selle said kõik kliendid. Nüüd siis ootan kuni nad mulle pin-i ja kaardi postitavad. Kuna kõik asjad saadetakse postiga siis on postiaadress siin väga oluline. Aijaa, ja hetkel olen asumisel Priidu (parmaley.blogspot.com) juures. Ta jagab korterit ühe Lõuna-Aafrika paarikesega Perthi suburbis.
Tööturul on olukord suht masendav, Austraalia lihttöö hiilgeajad on läbi ilmselgelt. Täna käisin ennast ühes restos näitamas, kuhu võtsin kaasa ka oma cv. Enne mudugi kustutasin ära kõik mõistlikud asjad nagu hariduse, töökogemuse ja koolitused :D Teisipäeval on mul veel üks nn tööintervjuu. Need mõlemad on puhtalt läbi Priidu, läbi agentuuride ei ole siin hetkel midagi pakkuda. Kui ma just ei taha minna outbacki pubisse kokaks või midagi. Eks ma hoia silmad lahti ja kuula maad edasi aga teisipäeval selgub siis edasine käekäik, seega pöidlad pihku!!
Nädalavahetusel oleme mitu õhtut järjest grillimisega tegelenud. Ühe korra käisime jõe ääres pargis, sest siin on pargis gaasigrillid ja neid on hulgi. Seega reede õhtul oli pargis ohtralt rahvast, kes olid oma pikniku asjad kaasa võtnud, grillisid ning chillisid. Minu menüü on pildil. Me istusime jõe ääres ja ühel hetkel ujus mingi asi, millel oli hai uim selja peal meist mõõda. Me otsustasime, et see oli mingi asi hai uimega :D mitte hai, sest seal jões ideeliselt ei peaks haisid olema. Ja ta ujus ka natuke imelikult aga noh, ju see jääb müsteeriumiks.
Hetkel just lõpetasin Tasmaania lõhe küpsetamise. Ja känguruliha on ka ära proovitud. Sellega kostitati mind esimene õhtu :) maitseb tiba veiseliha moodi. Kindlasti proovin sellest superkasulikust kangurulihast ise ka midagi millalgi välja võluda. Oo ja Priit vedas meid reedel turule. Seal oli nii palju värsket kraami – puuvilju, juurvilju, rohelisi lehelisi ja varrelisi. Palju asju, mida ma polnud elu sees näinudki aga nüüd on hull kihk kõik järgi proovida. Näeb, mis nendest kokanduskatsetest saab :)
Kolmapäeval lähme väiksele road tripile. Priit ja Oliver ja mina ja keegi eesti neiu oma kutiga liitub meiega kuskil poolel teel, sest nad on lambafarmis tööl. Suund Perthist lõunasse, tiirutame seal allpool natuke. Kuuleb jälle!
Ooo ja ma just nägin esimese naljaka reklaami telekast. Siin on nagu täielik reklaami ikaldus.

Uus-Meremaal ka. Jube nürid reklaamid.

Piic!

Õhus oli eestlase lõhna...

Noh intrigeeriv pealkiri jah. Oot, küll ma sellest ka kirjutan. Aga enne! Käisime hommikul veel Abel Tasmani rahvuspargis tiba matkamas. Või noh ronisime nii hing niidiga kaelas kuskile mäe tippu ja siis müttasime alla, siis chillisime tiba rannas ja siis supsti autosse ja taas teele. Plaan oli liikuda mööda läänerannikut saare lõunaossa. Meie planeerituse juures, meil ilmselgelt ei olnud öömaja broneeritud ja hakkasime lihtsalt õiges suunas sõitma. Sõitsime kuni pimedaks läks, sest meie sihtpunktid olid meist veel päris mitme hea tunni sõidu kaugusel. Vahepeal tegime veel peatuse Pancake rock'ide ja blowhole'ide juures. Lahe koht, kahjus ei sattunud me sinna tõusu ajal, sest siis oleks seal kontsert olnud. Aga kift oli sellegi poolest. Lisaks lipsas õhtupimeduses opossum meilt nina alt läbi kui ookeani äärest tagasi auto juurde jalutasime. Väike ehmatus aga ärgem unustagem - this is the Wild :) Neljandas kohas, kuhu uksele koputasime, leidsime endale lõpuks ka öömaja. Järgmine hommik sõitsime edasi. Plaan oli minna liustikke vaatama, aga kuna vihma sadas ja arvasime, et siis ei ole hea liustikke kaeda, olime natuke nõutud, et kuidas seda päeva sisustada ning liikusime suht vaikses tempos külastades umbes igat väikest külakest tee peal. Ühes väikses "kullapalaviku" linnakeses kuulsin korra enda selja taga eesti keelt, aga see tuli rohkem ehmatusena ega jõudnud "tere" öeldagi. Järgmine peatus oli külas, kus oli bushmani muusem. Nägime filmi sellest, kuidas mägedes võrgupüssiga hirvi püüti. Enne võrgupüssi püüti neid nii, et helikopterist lihtsalt tüüp hüppas mägedes hirvele peale ja üritas teda kinni hoida. Täiesti mõistlikud inimesed siin. Pole ime, et bungy ja skydiving siitmaalt pärit on. Järgmine peatus pidi meil siis olema liustike juures. Hakkasime sõitma, mina olin just rooli läinud. Hullud mägiteed olid, siin on üldse maailma kõige kitsamad teed. Ja mudugi kogu aeg kurvid kurvid kurvid. Väikseim soovitatud kiirus, mida näinud oleme on 15km/h. Ja noh kui sa mingi paarsada meetrit teed ette näed on ka juba päris sirge tee :) Sõidan siis mina ja ühe koha peal näen, et tee kõrval peatumise alas on üks auto ja paar inimest selle ümber. Sõidan mööda ja siis hakkab koitma, et ou! ma ju tundsin seda inimest seal. Täiesti ähmi täis, et issand issand, see oli mu koolivend (noh kruvin pinget jah ;) me peame siin tee peal ümber pöörama ja tagasi minema. Kiman tagasi, lehvitan aknast, saan aru, et mind ei tunta ikka üldse ära. Kargan autost välja, et Toomas Mardile tere öelda. Siis hakkas Toomas ka juba ära tundma. Ta oli just hääletajad peale võtnud ja nende käest enne küsida jõudnud, et kes see hull umbes on, kes sealt autost lehvitab, et kas keegi teie tuttav. Aga ei, see olin mina! Siuke värk siis :) Toomase käest saime infot, et liustikud on täitsa kaetavad ka vihmase ilmaga ning peaksime kindlasti minema. Enne bronnisime veel õhtuks öömaja, et ei korduks eelmise õhtu lugu. Aga öömaja bronnisime 8,5h sõidu kaugusele. Noh, et oleks ikka põnev, pool päeva oli juba märkamatult kuskile lennanud ja tahtsime lõuna otsa kohale jõuda :) Käisime vaatasime kaks kuulsat liustikku ära - Franz Josef ja Fox. Franz Josef poseerib teile siin kõrvaloleval pildil.

Edasi kimasime lõunasse, väiksesse kohta nimega Manapouri. See on kõige kaugemal lõunas, kus ma kunagi olnud olen. Ja meie suureks üllatseks oli seal megakülm aga selle eest ootas meid seal ees megalahe mägimajake. Tegemist oli backpackersite kohaga, kus oli vist ühes majas ka nn ühikatuba aga see oli täis ja me saime hoopis ühe majakese täitsa endale. Ja sama hinnaga, mis ühika koha. Nice! Järgmisel päeval käisime Fjordlandis, täpsemalt Milford Soundis. Lihtsalt superilus loodus ja mäed. Kuna meile see mägimajake hakkas nagu täitsa meeldima jäime sinna veel teiseks ööks. Lisaks leidsime kohalikus turistiinfopunktist ühe neiu, kes tahab suvel Eestisse reisida :) Vahetasime kontakte ja lubasime Eestis kohtuda. Tänaseks oleme lõunaotsaga hüvasti jätnud ja pesitseme väikses prantsuse linnakeses mere ääres.

Eile õhtul olime veel teel kui hakkas juba suht pimedaks minema ja see oli nagu osa Bunny Suicides pildiraamatust. Täielik hullumaja miuke liiklus hakkas tee ääres ja peal pihta. Ma ainult kilkasin kõrvalistmel, et jänku siin jänku seal. Meie ei ajanud ühtegi alla. Aga igast väikest roadkilli on siin suht palju mudu kahjuks. Aga nüüd siis jah Chirstchurci lähedal, kuhu me homme lähme ning ülehomme hommikul hüppan mina lennuki peale, et õhtuks Austraalias olla!

Dzungli wifi

Hetkel siis nagu pealkirjast võib aru saada olen dzunglis. Oleme Abel Tasmani rahvuspargis, mis on peaaegu lõunasaare põhja tipus. Oleme vahepeal saart vahetanud nagu võib aru saada. Olime 2 ööd Wellingtonis, kuhu jõudsime laupäeva õhtul. Kuna reede oli neil püha ja nädalavahetusel NZ7 elik New Zealand Seven elik suur suur rugbi võistlus ja noh siin siis ikka täiesti püha, pidime Wellingtonis esimese öö eest maksma kaks korda kallimat hinda. Lihtsalt! Sest neil on sel ajal kõik toad nii hinnas. No mis siis ikka, õnneks kehtis see hind ainult esimese öö kohta. Läksime siis ka õhtul linna peale uurima, mis teoksil. Tänavatel olime enne juba näinud igasugu naljakate kostüümidega inimesi. Tänavaid hakati just autodele sulgema kui me kohale jõudsime ning peatänavatele pandi üles suured ekraanid, et kõik saaksid ikka rugbit vaadata. No istusime siis meie ka maha ja mõtlesime, et vaatame ühe mängu. See oli Tonga vs LAV, mille viimane ülekaalukalt võitis. Kuna jäänud oli veel finaal, mis oli Uus-Meremaa vs UK mõtlesime, et peame ikka selle ka ära vaatama. Selleks ajaks oli ekraani ette kogunenud päris palju inimesi ja mis naljakas, et kõik istusid rahulikult tänavale maha. Mingid tädikesed tulid umbes kuskilt ballilt, mustad ilusad kleidid ja maskid ees ning potsatasid ennast sinna tänavale maha istuma. Kõikidest muudest inimestest siis rääkimata. Aga mängu juurde. Uus-Meremaa alustas väga hästi ja läks juhtima, kuid kahjuks suurtis UK täiesti viimasel hetkel veel rünnaku ja värava teha ning võit läks neile. Peale seda algas siis massiline rahva liikumine staadionilt linna peatänavale. Kõik kostümeeritult mudugi. Päris kift kui sul on järsku staadionitäis inimesi, kõik kostüümidega, kostüüme äärmusest äärmuseni aga kõik väga rahul iseendaga :) Mu lemmikute hulka kuulusid Sponge Bob ja Sponge Babe, väike japs iPodi kestas :), smurfid (ei ole pjärnu släng) ja Hootersi poisid ;) Kui hästi läheb näete selles kunagi videot ka.
Teisel päeval chillisime niisama ringi. Natuke sightseeingut Wellingtonis, käisime muuseumis, mis oli üks krdima lahe muuseum. Selles mõttes lahe, et kõik asjad olid elama pandud, ei olnud sellist staatilist kivikollektsiooni. Kui oli kivikollektsioon, siis seal oli kindlasti midagi interaktiivset juures. Ja palju rõhku pandud sellele, kuidas seda ikkagi külastajale näidata ja huvitavaks teha. Värisesin ühes majakeses 5,5pallise maavärina järeltõuke rütmis. Mudugi oli neil 3D kino veealusest maailmast. Mingi molluski säilmed, kelle nime ma enam inglise keeles ei mäletagi, et seda siin tõlkima hakata. Tüüp oli mingi 500kg ja tema akvaarium võttis nii pool saali enda alla. Aaa... ja siis ühe koha peal oli laevukese makett, millega kunagi esiisad ringi sõitnud. Makett oli umbes 4x2 meetrit ning ühel poolt said sellest lihtsalt mõõda jalutada aga teisel pool oli tal klaas ees ning kui klaasi taha maha istusid hakkas maketi peal film jooksma. Tulid inimesed, kes käisid selle peal ringi, toimetasid omi toimetusi ja rääkisid ajaloost etc. Väike jaapani poiss oma vanematega oli seal väga sillas selle peale ja no tegelt ka, palju parem kui lihtsalt laevuke.
Wellingtonis käisime õhtul veel kinos, kus sattusime taaskord kokku kahe ameeriklasega. Ühega neist juba kolmandat korda. See on päris imelik jah, kuidas osadega teed ristuvad kogu aeg. Nüüd käib siis tihe rebimine ühe ameeriklase ja ühe š veitslase vahel, mõlemaga kohtunud kolm korda. Hoiame dzunglis silmad lahti! Öö veetsime ekstreemses 20inimese ühikatoas. Mõtlesime, et proovime ära. Õnneks 20 inimest sinna tol ööl ei tulnud, öö enne seda oli küll 25 olnud :)
Järgmine hommik startisime lõunasaarele. Start oli meil 200m sadamast, sest teise öö veetsime ühes hostelis, mis oli lihtsalt nii lähedal. Pakkisime oma asjad autosse, sõitsime 50m valgusfoorini. Siis tuul raputas meie väikest Palmyt nagu midagi, mul käisid igast toredad mõtted juba peast läbi, teate ju mind küll. Aga õnneks oli praam täitsa soliidne ja 3 tundi läks nagu lupsti. Kohale jõudes käisime läbi Marlborough veinipiirkonnast. Uus-Meremaal on kõik tastingud tasuta! Niice! Igalt poolt ostsime miskit kaasa ka, aga ikkagi. Õues oli tol päeval siuke leitsak, et jube. Tuul puhus aga see õhk mida ta liigutas lihtsalt kõrvetas. Nimed siis ka ikka, kus me käisime: Cloudy Bay, Hunters (need olid jalaga segada igasugu auhindu võitnud ja neil oli väga hea Gewürtstraminer, aga muud olid suht keskpärased) ja Framingham.
Nüüd oleme selles rahvuspargis. Käisime ookeani peal kajakiga sõitmas. Lubati mingit jubedat vihma ja kartsime, et tuleb nüri päev aga ei, tuli hoopis päike. Mul on jälle kõrvad kõrbenud ja kell käe peale päevitunud. Dzungli wifiga on tegu seepärast, et mul ei ole väga seda wifit. Istusin maja kõrval õues oma läpakaga ning kui hämarduma hakkas sibas siil üle tee minu poole. Oliver pärast küsis, et kas siin on siile? No ma ka ei tea aga parem las ta olla siil kui mingi muu elukas. Mets nii kui nii elab siin. See on täiesti hull, mis hääl metsast päev otsa tuleb, miskid ritsikad või sitikad teevad seal igavest mürglit. Pimedas hakkasid mingid suured putukad mu ekraani kui maandumisrada kasutama ning pidin sisse ära kolima.
Mõned pildid ka. Mind näete vähe, sest mu sonks elab täielikult oma elu. Kahju ainult, et me mingi koos ringi hängima peame. Bummer!

Ootan tuult....

...nüüd siis olen jõudnud sinna maani, et ma tõepoolest istun New Plymouthis ja ootan tuult. Tegemist siis ühe parima surfipiirkonnaga siinmail ja surfirandu jalaga segada, aga mida täna pole on tuul. Hommikul käisime rannast labi aga ei olnu surfiilma. Ka minusuguse algaja jaoks. Võtsime siis päeva wifis selle asemel, nii hea on oma läpaka taga olla üle pika aja. Esimene mail, mis täna kirjutasin sai täpitähti ja numbreid segamini, polnud harjunud, et täpitähed jälle olemas on. Homme hommikul peaks siis tuul olema :D ja siis kargame vette!!! Nii kergesti see surfipisik tulebki krt.

Eelmine kord jäi siis pooleli Waitomo Cave Adventuri eel. Tegemist maa-aluste koobastega, kus on väikseid jõgesid, koski ja niisama sügavusse laskumisi ja ronimisi. Lisaks on koopa lagedes "glow wormid" mis seal pimedas lahedalt helendavad. Ise naersid, et see suht marketingi värk rahva koobastesse meelitamiseks aga noh meie olime ikka ekstreemsuste peale väljas. Bookisime omale siis eelmine õhtu seikluse ära, kus siis nii sügavustesse laskumisi, ronimist ja märjaks saamise võimalus. See oli eraldi faktor bookimisel :) Saime miski fantastilise talongiga veel 45$ soodsama hinna. See oli 1/5 hinnast. Siin on mingi müstiline talongi süsteem. Mul on autos hunnikutes talonge igasugu brozüüride vahelt, mida siis enne miski külastuse tegemist läbi kammin, et äkki saab midagi soodsamalt. Siiani on neist üksjagu abi olnud. Aga tagasi koobaste juurde. Kobiti meid hommikul mikrobussi, sõidutati koobaste juurde, kalipsod selga, kummikud jalga, kiiver pähe ning kiirkursus laskumises. Edasi oli 2h ekstreemi pimeduses ja vees ja kitsastes käikudes ja seina peal ronimist. Laaahhheee!

Peale hommikusi seiklusi põrutasime kohe edasi, et jõuda Rotoruasse ja külastada Lord of the Ringsi movie set'i. Kuna me täpselt ei teadnud, kuidas seal need ekskursioonid käivad ja mida seal on võimalik teha aga see oli teepeal, mõtlesime, et sõidame ikka veel õhtul sealt läbi. Õhtul tähendab kell 4, sest siin on kell 5 enamus asjad juba kinni ja viimased turisti infopunktid on ehk kuueni lahti. Seega me oleme mingid täielikud ööinimesed siin. Sest meie moto on olnud, mitte asju ette bookida, vaid hommikul vaatame kuhu õhtuks jõuame. Siiani on jubedalt vedanud igasugu asjadega sellest osas. Et kuskil on mõni hostel veel kogemata unustanud ukse õhtuks lukustada ja meie satume sinna stiilis :) Ja vedas taaskord, sest jõudsime just in time Hobbiton movie set tuuri jaoks, mis tavaliselt on täisbookitud, kuid juhuslikult oli neil 2 vaba kohta. Hopsti mikrobussi peale ja 12'000 lamba vahele sõitma, sest just nii palju lambaid oli selles farmis, kus filmijupp tehti. Seal tuuri peal oli ikka täitsa toredaid friike, nagu vabandust, aga mõne inimese jaoks oli see tuur ikka dream come true. Ma ei julgenud tunnistadagi, et ma pole filmi näinud või nii. Na uups. Ok, ma lubasin, et ma vähemalt vaatan selle filmi nüüd millalgi ära :) Fännid peaksid siis kõrvaloleval pildil tundma ära puu ja akna.

Järgmisel päeval käisime Hells Gate thermal reservis. Ala, mis on siis tekkinud peale vulkaanipurset ning seal oli hulgi erinevaid mudatiigikesi, mis kõik keesid erinevatel temperatuuridel ja aurasid. Päris sheff iseenesest. Seal oli ka muda vulkaan, mis pidi küll tavaliselt ööseti purskama, aga siis nii paari meetri kõrgusele :) Õhtul käisime Maori kultuuri etendusel. Tantsisid, laulsid ja rääkisid meile oma kultuurist. Sellele järgnes suurepärane sööming kõige hea ja paremaga. Kõige lõpuks viidi meid Pohutu geisrit vaatama, mis tegutseb aktiivselt suht kogu aeg. Võtsin plätud jalast ja seisin ühe kivi peale, mis oli nagu lihtsalt keset teed ja see kivi oli ma arvan siuke 30C soe. Need, mis olid geisrile lähemal ei kannatanud peal seismist :) Peale seda kui üritus läbi ja buss meid ööbimiskoha ees maha pani oli tuju hea ning pubisse minek tuli suht loomulikult :) Seekord siis koos neiuga UK'st ja noormehega Saksamaalt, kes ööbisid samas kohas kus meie ning käisid samal etendusel.

Vahepeal oleme suht palju sõitnud ja pauside ajal natuke looduses mütanud. Erinevate koskede juures käinud, Mt.Ruapehut lähedalt ja kaugelt kaenud. Sellist maanteed mööda sõitnud nagu Forgotten World highway. Ja seda literally! Kaardi järgi oli seal miski fantastiline vaatekoht, ainult väikse jalutuskäigu kaugusel teest. Noh, proovime siis ära. Saime metsas mütata, mudaseks, ekselda keset suurt põldu, kus lambad paduhirmus meie eest ära jooksid, laskuda mingit jubedat nõlva mõõda ja lõpuks jõuda suht mudasena aga õnnelikuna taas oma auto juurde. Väga unustatud tundus see värk seal jah.

Ja nüüd ma lõpetan oma pika päeva arvuti taga. Teeme siva süüa ning siis välja parki, sest kohalikel on pühad. Waitangi treaty't tähistavad. Meie öömaja lähedal pargis peaks miskit värki särki toimuma. Lähme chekkama. Võibolla saame miskid saksa noormehed ka kampa. Kohtusime nendega eile, ühes teises hostelis ning nüüd sattusime samas linnas teises hostelis uuesti kokku. See on täiesti omaette teema mudugi kuidas siin inimestega uuesti ja uuesti kokku jookseb. Nemad on kolmandad kellega me niimoodi unplanned kokku jookseme. Ja põidlad pihku, et homme tuult oleks. Kindlasti oli midagi veel, millest kirjutada tahtsin aga ju siis järgmisel korral ;)

PS! Leen, ma olen täna öösel sellises backpackerite kohas, kus tüdrukute vetsu seina peal on explosm.net koomiksid. Nagu haaaa!