Dzungli wifi

Hetkel siis nagu pealkirjast võib aru saada olen dzunglis. Oleme Abel Tasmani rahvuspargis, mis on peaaegu lõunasaare põhja tipus. Oleme vahepeal saart vahetanud nagu võib aru saada. Olime 2 ööd Wellingtonis, kuhu jõudsime laupäeva õhtul. Kuna reede oli neil püha ja nädalavahetusel NZ7 elik New Zealand Seven elik suur suur rugbi võistlus ja noh siin siis ikka täiesti püha, pidime Wellingtonis esimese öö eest maksma kaks korda kallimat hinda. Lihtsalt! Sest neil on sel ajal kõik toad nii hinnas. No mis siis ikka, õnneks kehtis see hind ainult esimese öö kohta. Läksime siis ka õhtul linna peale uurima, mis teoksil. Tänavatel olime enne juba näinud igasugu naljakate kostüümidega inimesi. Tänavaid hakati just autodele sulgema kui me kohale jõudsime ning peatänavatele pandi üles suured ekraanid, et kõik saaksid ikka rugbit vaadata. No istusime siis meie ka maha ja mõtlesime, et vaatame ühe mängu. See oli Tonga vs LAV, mille viimane ülekaalukalt võitis. Kuna jäänud oli veel finaal, mis oli Uus-Meremaa vs UK mõtlesime, et peame ikka selle ka ära vaatama. Selleks ajaks oli ekraani ette kogunenud päris palju inimesi ja mis naljakas, et kõik istusid rahulikult tänavale maha. Mingid tädikesed tulid umbes kuskilt ballilt, mustad ilusad kleidid ja maskid ees ning potsatasid ennast sinna tänavale maha istuma. Kõikidest muudest inimestest siis rääkimata. Aga mängu juurde. Uus-Meremaa alustas väga hästi ja läks juhtima, kuid kahjuks suurtis UK täiesti viimasel hetkel veel rünnaku ja värava teha ning võit läks neile. Peale seda algas siis massiline rahva liikumine staadionilt linna peatänavale. Kõik kostümeeritult mudugi. Päris kift kui sul on järsku staadionitäis inimesi, kõik kostüümidega, kostüüme äärmusest äärmuseni aga kõik väga rahul iseendaga :) Mu lemmikute hulka kuulusid Sponge Bob ja Sponge Babe, väike japs iPodi kestas :), smurfid (ei ole pjärnu släng) ja Hootersi poisid ;) Kui hästi läheb näete selles kunagi videot ka.
Teisel päeval chillisime niisama ringi. Natuke sightseeingut Wellingtonis, käisime muuseumis, mis oli üks krdima lahe muuseum. Selles mõttes lahe, et kõik asjad olid elama pandud, ei olnud sellist staatilist kivikollektsiooni. Kui oli kivikollektsioon, siis seal oli kindlasti midagi interaktiivset juures. Ja palju rõhku pandud sellele, kuidas seda ikkagi külastajale näidata ja huvitavaks teha. Värisesin ühes majakeses 5,5pallise maavärina järeltõuke rütmis. Mudugi oli neil 3D kino veealusest maailmast. Mingi molluski säilmed, kelle nime ma enam inglise keeles ei mäletagi, et seda siin tõlkima hakata. Tüüp oli mingi 500kg ja tema akvaarium võttis nii pool saali enda alla. Aaa... ja siis ühe koha peal oli laevukese makett, millega kunagi esiisad ringi sõitnud. Makett oli umbes 4x2 meetrit ning ühel poolt said sellest lihtsalt mõõda jalutada aga teisel pool oli tal klaas ees ning kui klaasi taha maha istusid hakkas maketi peal film jooksma. Tulid inimesed, kes käisid selle peal ringi, toimetasid omi toimetusi ja rääkisid ajaloost etc. Väike jaapani poiss oma vanematega oli seal väga sillas selle peale ja no tegelt ka, palju parem kui lihtsalt laevuke.
Wellingtonis käisime õhtul veel kinos, kus sattusime taaskord kokku kahe ameeriklasega. Ühega neist juba kolmandat korda. See on päris imelik jah, kuidas osadega teed ristuvad kogu aeg. Nüüd käib siis tihe rebimine ühe ameeriklase ja ühe š veitslase vahel, mõlemaga kohtunud kolm korda. Hoiame dzunglis silmad lahti! Öö veetsime ekstreemses 20inimese ühikatoas. Mõtlesime, et proovime ära. Õnneks 20 inimest sinna tol ööl ei tulnud, öö enne seda oli küll 25 olnud :)
Järgmine hommik startisime lõunasaarele. Start oli meil 200m sadamast, sest teise öö veetsime ühes hostelis, mis oli lihtsalt nii lähedal. Pakkisime oma asjad autosse, sõitsime 50m valgusfoorini. Siis tuul raputas meie väikest Palmyt nagu midagi, mul käisid igast toredad mõtted juba peast läbi, teate ju mind küll. Aga õnneks oli praam täitsa soliidne ja 3 tundi läks nagu lupsti. Kohale jõudes käisime läbi Marlborough veinipiirkonnast. Uus-Meremaal on kõik tastingud tasuta! Niice! Igalt poolt ostsime miskit kaasa ka, aga ikkagi. Õues oli tol päeval siuke leitsak, et jube. Tuul puhus aga see õhk mida ta liigutas lihtsalt kõrvetas. Nimed siis ka ikka, kus me käisime: Cloudy Bay, Hunters (need olid jalaga segada igasugu auhindu võitnud ja neil oli väga hea Gewürtstraminer, aga muud olid suht keskpärased) ja Framingham.
Nüüd oleme selles rahvuspargis. Käisime ookeani peal kajakiga sõitmas. Lubati mingit jubedat vihma ja kartsime, et tuleb nüri päev aga ei, tuli hoopis päike. Mul on jälle kõrvad kõrbenud ja kell käe peale päevitunud. Dzungli wifiga on tegu seepärast, et mul ei ole väga seda wifit. Istusin maja kõrval õues oma läpakaga ning kui hämarduma hakkas sibas siil üle tee minu poole. Oliver pärast küsis, et kas siin on siile? No ma ka ei tea aga parem las ta olla siil kui mingi muu elukas. Mets nii kui nii elab siin. See on täiesti hull, mis hääl metsast päev otsa tuleb, miskid ritsikad või sitikad teevad seal igavest mürglit. Pimedas hakkasid mingid suured putukad mu ekraani kui maandumisrada kasutama ning pidin sisse ära kolima.
Mõned pildid ka. Mind näete vähe, sest mu sonks elab täielikult oma elu. Kahju ainult, et me mingi koos ringi hängima peame. Bummer!