Õhus oli eestlase lõhna...

Noh intrigeeriv pealkiri jah. Oot, küll ma sellest ka kirjutan. Aga enne! Käisime hommikul veel Abel Tasmani rahvuspargis tiba matkamas. Või noh ronisime nii hing niidiga kaelas kuskile mäe tippu ja siis müttasime alla, siis chillisime tiba rannas ja siis supsti autosse ja taas teele. Plaan oli liikuda mööda läänerannikut saare lõunaossa. Meie planeerituse juures, meil ilmselgelt ei olnud öömaja broneeritud ja hakkasime lihtsalt õiges suunas sõitma. Sõitsime kuni pimedaks läks, sest meie sihtpunktid olid meist veel päris mitme hea tunni sõidu kaugusel. Vahepeal tegime veel peatuse Pancake rock'ide ja blowhole'ide juures. Lahe koht, kahjus ei sattunud me sinna tõusu ajal, sest siis oleks seal kontsert olnud. Aga kift oli sellegi poolest. Lisaks lipsas õhtupimeduses opossum meilt nina alt läbi kui ookeani äärest tagasi auto juurde jalutasime. Väike ehmatus aga ärgem unustagem - this is the Wild :) Neljandas kohas, kuhu uksele koputasime, leidsime endale lõpuks ka öömaja. Järgmine hommik sõitsime edasi. Plaan oli minna liustikke vaatama, aga kuna vihma sadas ja arvasime, et siis ei ole hea liustikke kaeda, olime natuke nõutud, et kuidas seda päeva sisustada ning liikusime suht vaikses tempos külastades umbes igat väikest külakest tee peal. Ühes väikses "kullapalaviku" linnakeses kuulsin korra enda selja taga eesti keelt, aga see tuli rohkem ehmatusena ega jõudnud "tere" öeldagi. Järgmine peatus oli külas, kus oli bushmani muusem. Nägime filmi sellest, kuidas mägedes võrgupüssiga hirvi püüti. Enne võrgupüssi püüti neid nii, et helikopterist lihtsalt tüüp hüppas mägedes hirvele peale ja üritas teda kinni hoida. Täiesti mõistlikud inimesed siin. Pole ime, et bungy ja skydiving siitmaalt pärit on. Järgmine peatus pidi meil siis olema liustike juures. Hakkasime sõitma, mina olin just rooli läinud. Hullud mägiteed olid, siin on üldse maailma kõige kitsamad teed. Ja mudugi kogu aeg kurvid kurvid kurvid. Väikseim soovitatud kiirus, mida näinud oleme on 15km/h. Ja noh kui sa mingi paarsada meetrit teed ette näed on ka juba päris sirge tee :) Sõidan siis mina ja ühe koha peal näen, et tee kõrval peatumise alas on üks auto ja paar inimest selle ümber. Sõidan mööda ja siis hakkab koitma, et ou! ma ju tundsin seda inimest seal. Täiesti ähmi täis, et issand issand, see oli mu koolivend (noh kruvin pinget jah ;) me peame siin tee peal ümber pöörama ja tagasi minema. Kiman tagasi, lehvitan aknast, saan aru, et mind ei tunta ikka üldse ära. Kargan autost välja, et Toomas Mardile tere öelda. Siis hakkas Toomas ka juba ära tundma. Ta oli just hääletajad peale võtnud ja nende käest enne küsida jõudnud, et kes see hull umbes on, kes sealt autost lehvitab, et kas keegi teie tuttav. Aga ei, see olin mina! Siuke värk siis :) Toomase käest saime infot, et liustikud on täitsa kaetavad ka vihmase ilmaga ning peaksime kindlasti minema. Enne bronnisime veel õhtuks öömaja, et ei korduks eelmise õhtu lugu. Aga öömaja bronnisime 8,5h sõidu kaugusele. Noh, et oleks ikka põnev, pool päeva oli juba märkamatult kuskile lennanud ja tahtsime lõuna otsa kohale jõuda :) Käisime vaatasime kaks kuulsat liustikku ära - Franz Josef ja Fox. Franz Josef poseerib teile siin kõrvaloleval pildil.

Edasi kimasime lõunasse, väiksesse kohta nimega Manapouri. See on kõige kaugemal lõunas, kus ma kunagi olnud olen. Ja meie suureks üllatseks oli seal megakülm aga selle eest ootas meid seal ees megalahe mägimajake. Tegemist oli backpackersite kohaga, kus oli vist ühes majas ka nn ühikatuba aga see oli täis ja me saime hoopis ühe majakese täitsa endale. Ja sama hinnaga, mis ühika koha. Nice! Järgmisel päeval käisime Fjordlandis, täpsemalt Milford Soundis. Lihtsalt superilus loodus ja mäed. Kuna meile see mägimajake hakkas nagu täitsa meeldima jäime sinna veel teiseks ööks. Lisaks leidsime kohalikus turistiinfopunktist ühe neiu, kes tahab suvel Eestisse reisida :) Vahetasime kontakte ja lubasime Eestis kohtuda. Tänaseks oleme lõunaotsaga hüvasti jätnud ja pesitseme väikses prantsuse linnakeses mere ääres.

Eile õhtul olime veel teel kui hakkas juba suht pimedaks minema ja see oli nagu osa Bunny Suicides pildiraamatust. Täielik hullumaja miuke liiklus hakkas tee ääres ja peal pihta. Ma ainult kilkasin kõrvalistmel, et jänku siin jänku seal. Meie ei ajanud ühtegi alla. Aga igast väikest roadkilli on siin suht palju mudu kahjuks. Aga nüüd siis jah Chirstchurci lähedal, kuhu me homme lähme ning ülehomme hommikul hüppan mina lennuki peale, et õhtuks Austraalias olla!