Mr. Steady-Steady

Pole midagi teha, tööjuures on siuke mees, kellele võib pühendada blogi pealkirja. Tegemist siis ühe Vietnami papiga, kes inglise keelt räägib väga vähe, suhtlus käib pigem käte ja jalgadega või siis Kings Parkis 20aastaga kogunenud kogemustepagasi rasva pealt. Sõnapaar "Steady-Steady" on tal muidu hästi selge. Aga miks ma ikkagi sellest räägin? Võiks ju eeldada, et tegemist siiski hea töömehega - ikkagi mitukümmend aastat juba seal töötanud. Noh, töötegemise isu on vist küll iga aastaga vähemaks jäänud???!???!! Päeva eesmärk on siis teha 8h-ga nii vähe tööd kui üldse võimalik :D Iseenesest tore, aga ma ei ole väga tugev tööajal nagu täiesti mitttttttttte midagi tehes istuma. Keegi ei arenda seal mitte mingit tempot nii kui nii ja kui te ei taha, et ma täiesti igavusse suren, siis palun laske nagu midagigi teha. Enamasti on see võimalik aga mitte nendel päevadel, kus temaga koos mingit asja teed :) Ja kui sa sõna ei kuula ja hakkad seal mingi Töööööd tegema, siis teeb ta sundootamist :D hahaahaha :D See näeb välja nii, et viib sind parki kuskile, kus on vaja midagi natuke teha ning ütleb, ma korjan sind 2 tunni pärast üles ja ise läheb teeb väidetavalt midagi muud, aga seda ma üldse ei usu. Siis oledki seal stuck! Tööd on tunniks, venitad poolteist välja kui väga aeglaselt teed ja siis ootad :D Steady-Steady!! Ja kuna meil aega on ohtralt kogu aeg, siis me vähemalt kimame väikse Kubotaga (massin, millega ma pildi peal olen kuskil allpool) pargis ringi. No hea seegi, näeb vähemalt kogu selle lahmaka pargi ära. Ja kuna ma laupäeval sõitsingi tiba pargis ringi ja tegin pilte, siis teile ka mõned.

Pildil traditsiooniline aborigeenide kogunemiskoht. Ainuke aborigeen, keda ma Kings Parkis näinud olen, oli küll mingi pätipoiss, kes oli saadetud ühiskondliku tööd tegema, kuna trahvi ei jaksa maksta.
Austraallastel on lind, kelle nimi on Twenty eight. Nagu palun, enam ei tulnud ühtegi lahedat linnu nime ja panime talle hoopis nimeks numbri?? Väidetavalt teeb ta sellist häält, nagu ütleks "Twenty eight" No maeitea! Seega Kukaburra, kes tegelikult teeb pärdiku häält peaks kandma nime ....? Kommentaarium pakkumisteks avatud :D

Time flys when u'r having fun!

Eilse seisuga olen 2 kuud lennus olnud :)
Tiirutasin siin nädalavahetusel natuke kodukandis rattaga ringi ja lugesin Bill Brysoni raamatut "Down Under" või siis teise nimega "In a Sunburned Country" - again, need on asjad mis juhtuvad ainult Austraaliaga, et reisiraamat ühe riigi kohta antakse välja sama autori poolt kahe erineva pealkirjaga. Ma esimese osa lugesin esimest raamatut ja lugemise lõpetasin teise raamatuga. Minu kätte sattunud eksemplaride trükiaastate vahe oli ka ainult 1a kui ma ei eksi...go figure what's the deal with the names. Aga, mis ma tegelt sellest raamatust kirjutama hakkasin - mina ei tea mida teie arvate Austraaliast ja mis ettekujutus või arussaam teil sellest riigist on aga mina Eestis olles küll kõike seda oodata ei osanud, mis ma siin avastanud olen. Mudugi arvestades minu reisiplaneeringut - 2kuud enne väljalendu hakata reisi mõttega vaikselt mängima, 1kuu enne väljalendu osta piletid... eeet ma tõesti ei jõunud kõikide riikide kohta mida külastada plaanisin väga palju uurimistööd teha. Austraalia kohta on see raamat igatähes fantastiline avastus olnud. Ja noh mudugi Bill Bryson ei väsi kordamast kuidas Austraalias absoluutselt kõik võib sind tappa, sest neil on kõige kõige jubedamad ja mürgisemad loomad igal pool ja kahjuks ta ei liialda. Selle tulemusena olen ma hakanud ämblikesse suhteliselt paaniliselt suhtuma, sest tõenäosus, et ta on mürgine ja võib mu tappa on liiga suur. Pildil üks tegelane, kes täna ühe posti otsas elektrikarbi sees endale koha oli leidnud. Isend miski 6-7cm pikk ning pidavat hüppama kui ta välja vihastatakse ja päris valusalt hammustama. Ja ta isegi ei ole mürgine, what are the odds. Õnneks ma igapäevaselt haide ja krokodilligeda ja muude tapvate mereelukatega kuskil ei uju. Kõik kõige jubedamad ussid on ka Austraalias ning lootus, et neid äkki linnas (no park kus ma töötan on ju ka ikkagi linnas) ei ole..... guess again. Tööjuures ülemus reedel just nägi ühte (reede ja 13 oli ju). Ülemus suutis ussile peale astuda ja kuna selle tagajärjel ei õnnestunud ussil teda õnneks rünnata. Aga noh ülemus nii muuseas mainis ka, et see juhtus ühe pumbajaama juures, mida ta minuga eelmine nädal parandamas käis. Boehhhhhh I say!
Aga natuke kiidulaulu ka minu hetke kodulinnale siis Brysoni poolt: "Perth is a lovely city and one of my favourites in Australia. There is first of all the delight in finding it there at all, for Perth is far and away the most remote city on earth, closer to Singapur than Sydney, though not actually close to either." Perth on jah, suht eraklik - 1700miili punast kõrbe järgmise suurema linnani idapool ning 5000miili suurt sinist ookeani kuni vastu tuleb Aafrika. Lisaks veel tükike raamatust: "But what especially sets Perth apart is the possession of one of the world's largest and finest parks, Kins Park." Pargis suurus on tõepoolest üüratu 4.06 ruutkilomeetrit ja botaanikaaeda on kokku veetud kõike taimsed eksemplarid üle kogu Austraalia. Isegi miski 400a vana puu lohistati tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale. Kõrval on varahommikul tehtud pilt pargist, täna siis tegin niimoodi tööd ;) Ja nüüd siis jõuan uuesti selleni, millest alguses kirjutama hakkasin :) Sõitsin laupäeval rattaga linnas ringi, tea kas see oli ilus ilm, mõnus jahe tuul, hea muss iPodis või mis aga nägu kudagi venis naerule. Eile sõitsin tiba jõe ääres, pikutasin pingi peal, nägin ühte üüratusuurt pelikani ja natuke hiljem kahte delfiini. Perth I like & life is nice!
Ja nüüd ma pean ennast vabandama, sest ahjus olev kängurupraad nõuab tähelepanu.

Töö ja vile koos!

Olen terve nädala laste mänguväljaku põhiasukas olnud. Eeeei vale suund, ma olen seal siiski tööd teinud :) Nokitseme suure lossi kallal lausa 3 mehega (ei kobise) - pesime seda, et rasvased sõrmejäljed maha tuleks, siis õlitasime, korduvalt ja nüüd peale mõnede aukude kinni katmist, käime osad kohad veel värviga üle. Nii kella 10 ajal saabuvad põngerjad parki ja ummisjalu lossi poole. Ürita siis neile selgeks teha, et ei ei ei ei täna ei saa siia ligi ja see värv on märg ja ära siia astu etc. Pausilt naastes oli alati keegi lossi sisse murdnud, kuigi me üritasime sissekäigud sulgeda. Aga laste loogika juures on tore see, et oranz hoiatuskile ei ole oranz hoiatuskile vaid pigem: oi täna on lossil lisa atraktsioonid - mille vahelt, alt/pealt on veel toredam ronida :D Wet paint sildid just 3 aastaste peal ei tööta. Kohati tundus, et sildid ei töötanud ka vanemate peal aga las ta jääb. Ja lubatud pildike ka :)
Ükspäev tuli ülemus minu juurde, oli minu allkirja vaja ühele paberile ja küsib siis, et kas teil Eestis algavadki kõikide eesnimi ja perekonnanimi sama tähega. Nt M-iga nagu minul. Nimelt kolm eestlast, kes Kings Parkiga tegemist on teinud, on kõik samatäheliste initsiaalidega. Seega täitsa õigustatud küsimus, et kas teil Eestis ongi nii? Kolm inimest on Eesti suuruse kohta juba päris representatiivne.
Üks pildike ka ühest erilisest pargiasukast. Tegemist ühe väga naljaka linnuga. Nimelt kui sa kuuled, et pargis kuskil tehakse ahvi häält, eeldaksid, et kuskil punt pärdikuid aga ei kõigest mõned kuukabarra (eng kookaburra). Teeb täpselt sellist häält nagu pärdik. Ja neid on siin ohralt!
Eelmine laupäev kimasin rattaga randa. Kui mu keha oleks teadnud, et ta peab mingile soojale maale treeninglaagrisse tulema, siis meil oleks ilmselgelt pikem jutuajamine olnud selle reisi teemal :p Oh well... Laupäeval seljatasin miski 35kilomeetrit, umbes 35C kuumuses. Mis veel nõme, siin peavad jalakäijad, k.a ratturid siis kui ma jalakäijate/rataste raja peal olen, teed andma. Ülekäiguradasid on väga vähestes kohtades ja kui tõesti auto peab jalakäijale teed andma, siis need kohad on eraldi märgistatud. Aga laupäeval käisin Cottesloe rannas, kus oli kunstinäitus rannaliival ja vees ka. Eelmine kord seal rannas olid lained nii suured, et põlvekõrguses vees tahtis ookean sind endaga kaasa viia ja valget vahtu kui palju. Laupäeval oli üllatavalt vaikne. Sai rahulikult ujuda, natuke lainetass ka aga täitsa kalda ääres ja eelmise korraga võrreldes ei olnud see isegi nohu. Miski 20m kaldast nägi väga ilusasti veel ookeani põhja, siuke kerge adrenaliinikas käis kehast läbi, sest väga seff, et vesi nii puhas ja põhja näeb aga krt põhi on ikka kaugel :D
Lisaks kunsti! Pühendusega scräbble'i sõpradele :)

Workin' girl!

Mul on nüüd oma tuba :) Ajee noh! Elan Perthis suburbis nimega Como koos Lõuna-Aafrika paarikesega. Meil on kolme peale kahe magamistoaga korter pluss avatud köögiga nn elutuba. Ja korteril on rõdu, väike aga siiski :) Korterikaaslased on täitsa toredad, natuke telekasõltlased küll. Mõlemad on üliõpilased. Eile õhtus oli meil naabritega õhtusöök ning selgus, et ka naabrid on toredad noored inimesed. Ja siis ma pean veel midagi mainima, mis teid natuke ikka kadedaks teeb :p Kortermaja juurde käib bassein :D Täna just käisin peale tööd basseini ääres beezitamas ja bassus ligunemas. Väga mõnus!
Tänaseks on juba 3 tööpäeva selja taga ja üks veel minna enne nädalavahetust. Kunagi teen teile vormis pilti kah, aga siis kui mu särk nii kortsus ei ole või midagi. Töötan Perthi suurimas pargis - Kings Park hooldustiimis :D Tundub rahva hulgas väga popp koht olevat, sest inimesi ja autosid on seal kogu aeg. Lisaks kontserte, koolitusi, pulmi jne. Täna oli mingitel lastel loodusõpetuse tund pargis. Seal töötavad nii aiandus, muru, administratsiooni, hooldus ja kindlasti veel mõned tiimid, mis ma ära unustasin. Hooldustiim tegeleb kõige! Nagu meie eelkäija Priit ütles, siis hooldustiim tegeleb sellega, millega teised tiimid hakkama ei saa või tegeleda ei taha. Mina teen ajalugu ja olen esimene naisterahvas selles tiimis. Enamus vendi selles tiimis on seal pargis töötanud 22-28aastat. Teistest tiimides on sellised veteranid kellel on 41aastat ette näidata. Tegemist riigiorganisatsiooniga -> töö tegemise efektiivsusega on nagu on. Take it easy and don 't overwork. Mulle sobib! Esimesel päeval pandi meid (Oliver töötab ka seal) toimetama Alfrediga, kes on 72, kamandab palju ja seda sellise itaalia aktsendiga, et saa sa siis aru mida ta ütles, griilimise ala prügikaste koristama. Et vahetad täis tühjade vastu. Edasi kupatati pinke värvima/õlitama. Valge kaitseriietusega olime piisavalt atraktiivsed, et saime kellegi turisti fotoalbumisse. Teisel päeval kimasin tiimi bossiga ringi, parandasime igast värki ja tirisime pinke ja poste maast välja. Täna lammutasime 2 pinki 4-kesi laiali, et uus asemele panna. Noh väga kaugele just ei jõudnud aga aega ju on :) Mõnel vennal oli palju rohkem tegemist kella jälgimisega, et kas on juba hommikuse tee aeg ja siis lõuna ja siis saab juba koju. Tööpäev algab hommikul kell seitse ja tööle kiman rattaga. Rattaliiklus on sellise kellaaja kohta suht tihe ja tee lõpus ootab mind hull tõus, mida ma tänaseni veel ei ole jaksanud ratta seljas võtta. Vaatame, kas selles osas midagi nädalatega muutub või mitte ;) Ja kuna park on linna kõrval ja mäe peal, siis hommikused vaated linnale on seal superilusad. Seega väga mõnus töökoht - päev otsa värskes õhus ja natuke füüsilist tegevust! Ja siiani tundub, et nad ei ole esimese tüdruku palkamist kahetsema hakanud. Ptui ptui ptui!
Oo ja mis veel töö juures hea on? Austraalias nimelt ei tule kraanist külma vett. Mitte selles mõttes, mida meie eestlased teame külma veena. Lihtsalt ei ole külm ja midagi pole teha. Pole vahet kaua ootad. Aga töö juures on veekraan, kust tuleb tõeliselt külma vett. Jess ma ütlen. Pealelõunasel ajal, kui päike hakkab keevitama on selle kraani üle ikka väga hea meel.
Täna saime veel teada, et Austraalias ei tähistata kõiki pühi alati üleriigiliselt. Mõne püha puhul on mõnes osariigis vaba päev. Teises osariigis võibolla tähistatakse sama püha nädal aega hiljem või üldse mitte. Naljakas on see Austraalia, sest siin ei ole ju tegelikult Austraalaseid vaid kõik sisserännanud rahvas. Aborigeenid on neil siin pigem pinnuks silmas, neist ei räägita uhkusega vaid need on pigem just pätid. Uus-Meremaal oli maori kultuur ikka au sees. Ja üldse, kui rääkida veel Uus-Meremaast, siis mitte, et Austraalia ei oleks tore, aga Uus-Meremaa on lihtsalt fantastiline. Soovitan soojalt!

Roadtrippin!

Olaaaa! Levist väljas ajad on olnud vahepeal. Levist väljas seepärast, et enamus ajast ei olnud mu telefonil levi, kuigi mul on kohalik number. Nii suur on see Austraalia maalapp ja enamustel kõneoperaatoritel ei ole levi asulatest väljas. Aga käisime siis roadtripil. Priidu ja Oliveriga - kes teavad need teavad. Kolmapäeva hommikul istusime autosse, vihma sadas. Viimati sadas Perthis 3 kuud tagasi. Õnneks see meie autosõitu ei seganud. Toppisime Priidu Ford Laseri kurguni asju täis ja kimasime lõuna poole. Peatused mõnedes väiksemates kohtades, mida ei saanud kahjuks vihma tõttu väga nautida. Tundus, et nii kui autoukse selja taga kinni lõid hakkas kohe topelt sadama. Lisaks oli ühes kohas tuli natuke mõllanud ja seepärast ei saanud me matkaradadele minna, kuna oli oht, et maapind võib mõnes kohas veel väga kuum olla. Esimese öö veetsime "bushis" telkides. Meist paarisaja meetri kaugusel oli romula, mis ei näinud just kõige julgustavam välja. Ümbritsevate puude koored olid ennast suurest hirmust maha visanud, puudel lihtsalt koored koorusid maha. Ja mul olid kaks head "sõpra," kes lisasid olukorrale vürtsi õudusjutte rääkides. Nii me siis veetsime Priidu sünnipäeva, pläkutasime ja limpsisime Vana Tallinat :)
Järgmisel hommikul, kui romula kõrval oleva prügila varajased autod ja nende tagurdamise piip piip piip meid oli äratanud põrutasime Margaret Riveri poole. Käisime Xanadu veiniistanduses, maitsesime kohalikke viinamarju ;) ja külastasime üht päris lahedat koobast. Sama tüüpi koopas käisime Uus-Meremaal seiklemas aga seekord siis võtsime rahulikumalt ning nautisime vaateid, koopajärve ja selle peegeldusi ning valguse mängu. Koopasse oli ehitatud igavesti äge valgustuse süsteem, sai valgustada ainult mingi osa koopast ja seega tuua koopa omadused veel paremini välja. Päris sheff oli! Mudugi kuna pool koobast on nii 600a tagasi sisse kukkunud ja koopajärv oli kuivamas, seega 20a pärast seda koobast enam võibolla ei ole. Lisatud pildi peal on tegemist koopa laest rippuva kivistisega ning see on veepinnast nii poole meetri kõrgusel.
Öö läks jälle bushis telkides. Õhtul oli meie kõrval olev põld kängurusid täis. Neid keksib siin täiesti vabalt ringi kui kuskile linnast välja saad. Korra kui meil oli mingi kaardilugemise peatus, siis poisid pusisid ees kaardi kallal ja mina vaatasin just tagasi meie selja taga oleva tee peale kui üks känguru pistis nina bushist välja, vaatas ringi ning siis paari hüppega oligi juba üle tee. Noh õhtuti kippusid nad aktiivsemad olema ja roadkille oli tee ääres ikka üksjagu.
Reedel käisime surfamas. Või noh, nii ei ole vist päris õige öelda. Rand kuhu meid surfilaenutusest saadeti oli küll superilus ja kohale jõudes nägime delfiine ranna lähedal ujumas, kuid lained olid suht killer. Meiesuguste algajate jaoks oli see natuke palju. Lained nimelt olid siuksed paari meetrised, lihtsalt vaatad kuidas laine koguneb ja koguneb kuni murdub ja oled suures valge vahu mõllus. Alguses veel lootsid, et saad sellistest suurtest lainetest kuidagi mõõda (surfata selle peal ausalt öeldes ei tulnud mõttessegi :) Ja kuna surfata väga ei õnnestunud, siis sellest eest sai palju pöördeid keerdeid lainetes, peaga vastu põhja korra, lauaga vastu pead korra :) Get the picture! Lained olid mudugi ka head tüübid, vahepeal tulid nad külje pealt, ilusasti 90kraadise nurga alt. Sõidad oma laine peal ja siis tuleb küljepealt laine ja lükkab su ümber, sest küljepealt tulev laine on nagu piisavalt suur üllatus, et lihtsalt jalad lähevad nõrgaks. Ja noh et ikka täis mäng oleks siis tegelt tulid vahepeal lained ka maa poolt. Näed ullult vaeva, et ooekani poole välja saada ja oma lainet oodata nende 2m vahel ja siis järku tuleb mingi laine maa poolt ja kangutab su tasakaalu. Vot siuke tore rand siis :)
Ekstreemne päev peab ikka lõppema ka ekstreemselt - läksime Karri puu metsa. Täpsemalt Pembertoni Gloucesteri puu juurde mida nimetatakse ka "climb if you dare" puuks. Tegemist kõrge kõrge puuliigiga ja tolle konkreetse puu külge olid pandud metalltalad, mille abil sai ronida üles puu otsa 61m kõrgusel olevale vaateplatvormile. Noh, it takes some to scare the shit out of me ja kui ma sinna puu kõige kõrgemale platvormile jõudsin, siis täheldasin, et mu käekesed värisesid väheke. Ronimine oli ka paras pingutus, eriti peale surfimöllu. Ja ronimine oli omal vastutusel, keegi ei passinud peale ega mingeid kinnitusi. Okei, seda lauset ma vist ei oleks pidanud siis panema, sest ma juba kujutan ette kuidas mõned siin kreepsu saavad. Aga vaade oli lahe :) Ja kes suudab pildi pealt inimese tuvastada saab aru, mis olid mõõdud inimene versus puu.
Ööbisime karavanpargis, kus olid kodustatud vallabied. Sõitsime parki sisse, meie juurde tuli mingi kohalik sell, kelle sabas hüppasid kaks vallabiet. Ma olin mudugi lupsti autost väljas ja valmis suhtlema. Mu agarus ei jäänud märkamata ning järgmisel hetkel andis tüüp meile saiviilud, et saaksime vallabisid sööta. Nad olid nii toredad, matsutasid küll päris kõvasti ja jälitasid meid ka mudugi pärast kogu aeg :) Lähed pimedas välja ja kuuled kuidas kellegi sammud on selja taga :) Bugabugabuggaaaa!
Järgmisel päeval ärkasime vara vara, et sõita tagasi ja võtta bensiini edasi sõitmiseks :) Seeriast väikse bensiinipaagiga auto lood. Käisime veel Tingle puusid vaatamas - liik, mida leidub ainult Austraalias ja ainult seal piirkonnas. Lisaks Elephant rocks (elevandi kivid), mis on suured kivid, mis tõepoolest meenutavad elevante. Superilus rand laguunsinise veega :) Edasi Albanisse, kust sõitsime Stirling Ranges mäestikku vaatama ning edasi ühe eesti neiu töökohta, lambafarmi. Õigemini töötajate majapidamisse, mitte päris farmi. Õhtusöögiks pakuti hääd lambaliha ja segasummasuvila pidu tuli peale lambaliha :D Sellega põhimõtteliselt meie trip ka lõppes, sest järgmisel päeval sõitsime tagasi Perthi, kus oli jälle soe soe soe. Lõuna pool nii soe ei olnud ja see soojus on vahepeal natuke hirmutav. Ooo ja meil oli täna väike sisalik toas. Istusin arvutiga diivani peal ja näen silmanurgast, et midagi liigub. Siuke tinsy winsy väike sisalik. Tahaks siinkohal veel mainida, et ma olen teisel korrusel. Ahjaa...ja elamisest ja tööst peaks ka rääkima. Seda juba järgmises postituses!