Roadtrippin!

Olaaaa! Levist väljas ajad on olnud vahepeal. Levist väljas seepärast, et enamus ajast ei olnud mu telefonil levi, kuigi mul on kohalik number. Nii suur on see Austraalia maalapp ja enamustel kõneoperaatoritel ei ole levi asulatest väljas. Aga käisime siis roadtripil. Priidu ja Oliveriga - kes teavad need teavad. Kolmapäeva hommikul istusime autosse, vihma sadas. Viimati sadas Perthis 3 kuud tagasi. Õnneks see meie autosõitu ei seganud. Toppisime Priidu Ford Laseri kurguni asju täis ja kimasime lõuna poole. Peatused mõnedes väiksemates kohtades, mida ei saanud kahjuks vihma tõttu väga nautida. Tundus, et nii kui autoukse selja taga kinni lõid hakkas kohe topelt sadama. Lisaks oli ühes kohas tuli natuke mõllanud ja seepärast ei saanud me matkaradadele minna, kuna oli oht, et maapind võib mõnes kohas veel väga kuum olla. Esimese öö veetsime "bushis" telkides. Meist paarisaja meetri kaugusel oli romula, mis ei näinud just kõige julgustavam välja. Ümbritsevate puude koored olid ennast suurest hirmust maha visanud, puudel lihtsalt koored koorusid maha. Ja mul olid kaks head "sõpra," kes lisasid olukorrale vürtsi õudusjutte rääkides. Nii me siis veetsime Priidu sünnipäeva, pläkutasime ja limpsisime Vana Tallinat :)
Järgmisel hommikul, kui romula kõrval oleva prügila varajased autod ja nende tagurdamise piip piip piip meid oli äratanud põrutasime Margaret Riveri poole. Käisime Xanadu veiniistanduses, maitsesime kohalikke viinamarju ;) ja külastasime üht päris lahedat koobast. Sama tüüpi koopas käisime Uus-Meremaal seiklemas aga seekord siis võtsime rahulikumalt ning nautisime vaateid, koopajärve ja selle peegeldusi ning valguse mängu. Koopasse oli ehitatud igavesti äge valgustuse süsteem, sai valgustada ainult mingi osa koopast ja seega tuua koopa omadused veel paremini välja. Päris sheff oli! Mudugi kuna pool koobast on nii 600a tagasi sisse kukkunud ja koopajärv oli kuivamas, seega 20a pärast seda koobast enam võibolla ei ole. Lisatud pildi peal on tegemist koopa laest rippuva kivistisega ning see on veepinnast nii poole meetri kõrgusel.
Öö läks jälle bushis telkides. Õhtul oli meie kõrval olev põld kängurusid täis. Neid keksib siin täiesti vabalt ringi kui kuskile linnast välja saad. Korra kui meil oli mingi kaardilugemise peatus, siis poisid pusisid ees kaardi kallal ja mina vaatasin just tagasi meie selja taga oleva tee peale kui üks känguru pistis nina bushist välja, vaatas ringi ning siis paari hüppega oligi juba üle tee. Noh õhtuti kippusid nad aktiivsemad olema ja roadkille oli tee ääres ikka üksjagu.
Reedel käisime surfamas. Või noh, nii ei ole vist päris õige öelda. Rand kuhu meid surfilaenutusest saadeti oli küll superilus ja kohale jõudes nägime delfiine ranna lähedal ujumas, kuid lained olid suht killer. Meiesuguste algajate jaoks oli see natuke palju. Lained nimelt olid siuksed paari meetrised, lihtsalt vaatad kuidas laine koguneb ja koguneb kuni murdub ja oled suures valge vahu mõllus. Alguses veel lootsid, et saad sellistest suurtest lainetest kuidagi mõõda (surfata selle peal ausalt öeldes ei tulnud mõttessegi :) Ja kuna surfata väga ei õnnestunud, siis sellest eest sai palju pöördeid keerdeid lainetes, peaga vastu põhja korra, lauaga vastu pead korra :) Get the picture! Lained olid mudugi ka head tüübid, vahepeal tulid nad külje pealt, ilusasti 90kraadise nurga alt. Sõidad oma laine peal ja siis tuleb küljepealt laine ja lükkab su ümber, sest küljepealt tulev laine on nagu piisavalt suur üllatus, et lihtsalt jalad lähevad nõrgaks. Ja noh et ikka täis mäng oleks siis tegelt tulid vahepeal lained ka maa poolt. Näed ullult vaeva, et ooekani poole välja saada ja oma lainet oodata nende 2m vahel ja siis järku tuleb mingi laine maa poolt ja kangutab su tasakaalu. Vot siuke tore rand siis :)
Ekstreemne päev peab ikka lõppema ka ekstreemselt - läksime Karri puu metsa. Täpsemalt Pembertoni Gloucesteri puu juurde mida nimetatakse ka "climb if you dare" puuks. Tegemist kõrge kõrge puuliigiga ja tolle konkreetse puu külge olid pandud metalltalad, mille abil sai ronida üles puu otsa 61m kõrgusel olevale vaateplatvormile. Noh, it takes some to scare the shit out of me ja kui ma sinna puu kõige kõrgemale platvormile jõudsin, siis täheldasin, et mu käekesed värisesid väheke. Ronimine oli ka paras pingutus, eriti peale surfimöllu. Ja ronimine oli omal vastutusel, keegi ei passinud peale ega mingeid kinnitusi. Okei, seda lauset ma vist ei oleks pidanud siis panema, sest ma juba kujutan ette kuidas mõned siin kreepsu saavad. Aga vaade oli lahe :) Ja kes suudab pildi pealt inimese tuvastada saab aru, mis olid mõõdud inimene versus puu.
Ööbisime karavanpargis, kus olid kodustatud vallabied. Sõitsime parki sisse, meie juurde tuli mingi kohalik sell, kelle sabas hüppasid kaks vallabiet. Ma olin mudugi lupsti autost väljas ja valmis suhtlema. Mu agarus ei jäänud märkamata ning järgmisel hetkel andis tüüp meile saiviilud, et saaksime vallabisid sööta. Nad olid nii toredad, matsutasid küll päris kõvasti ja jälitasid meid ka mudugi pärast kogu aeg :) Lähed pimedas välja ja kuuled kuidas kellegi sammud on selja taga :) Bugabugabuggaaaa!
Järgmisel päeval ärkasime vara vara, et sõita tagasi ja võtta bensiini edasi sõitmiseks :) Seeriast väikse bensiinipaagiga auto lood. Käisime veel Tingle puusid vaatamas - liik, mida leidub ainult Austraalias ja ainult seal piirkonnas. Lisaks Elephant rocks (elevandi kivid), mis on suured kivid, mis tõepoolest meenutavad elevante. Superilus rand laguunsinise veega :) Edasi Albanisse, kust sõitsime Stirling Ranges mäestikku vaatama ning edasi ühe eesti neiu töökohta, lambafarmi. Õigemini töötajate majapidamisse, mitte päris farmi. Õhtusöögiks pakuti hääd lambaliha ja segasummasuvila pidu tuli peale lambaliha :D Sellega põhimõtteliselt meie trip ka lõppes, sest järgmisel päeval sõitsime tagasi Perthi, kus oli jälle soe soe soe. Lõuna pool nii soe ei olnud ja see soojus on vahepeal natuke hirmutav. Ooo ja meil oli täna väike sisalik toas. Istusin arvutiga diivani peal ja näen silmanurgast, et midagi liigub. Siuke tinsy winsy väike sisalik. Tahaks siinkohal veel mainida, et ma olen teisel korrusel. Ahjaa...ja elamisest ja tööst peaks ka rääkima. Seda juba järgmises postituses!