Time flys when u'r having fun!

Eilse seisuga olen 2 kuud lennus olnud :)
Tiirutasin siin nädalavahetusel natuke kodukandis rattaga ringi ja lugesin Bill Brysoni raamatut "Down Under" või siis teise nimega "In a Sunburned Country" - again, need on asjad mis juhtuvad ainult Austraaliaga, et reisiraamat ühe riigi kohta antakse välja sama autori poolt kahe erineva pealkirjaga. Ma esimese osa lugesin esimest raamatut ja lugemise lõpetasin teise raamatuga. Minu kätte sattunud eksemplaride trükiaastate vahe oli ka ainult 1a kui ma ei eksi...go figure what's the deal with the names. Aga, mis ma tegelt sellest raamatust kirjutama hakkasin - mina ei tea mida teie arvate Austraaliast ja mis ettekujutus või arussaam teil sellest riigist on aga mina Eestis olles küll kõike seda oodata ei osanud, mis ma siin avastanud olen. Mudugi arvestades minu reisiplaneeringut - 2kuud enne väljalendu hakata reisi mõttega vaikselt mängima, 1kuu enne väljalendu osta piletid... eeet ma tõesti ei jõunud kõikide riikide kohta mida külastada plaanisin väga palju uurimistööd teha. Austraalia kohta on see raamat igatähes fantastiline avastus olnud. Ja noh mudugi Bill Bryson ei väsi kordamast kuidas Austraalias absoluutselt kõik võib sind tappa, sest neil on kõige kõige jubedamad ja mürgisemad loomad igal pool ja kahjuks ta ei liialda. Selle tulemusena olen ma hakanud ämblikesse suhteliselt paaniliselt suhtuma, sest tõenäosus, et ta on mürgine ja võib mu tappa on liiga suur. Pildil üks tegelane, kes täna ühe posti otsas elektrikarbi sees endale koha oli leidnud. Isend miski 6-7cm pikk ning pidavat hüppama kui ta välja vihastatakse ja päris valusalt hammustama. Ja ta isegi ei ole mürgine, what are the odds. Õnneks ma igapäevaselt haide ja krokodilligeda ja muude tapvate mereelukatega kuskil ei uju. Kõik kõige jubedamad ussid on ka Austraalias ning lootus, et neid äkki linnas (no park kus ma töötan on ju ka ikkagi linnas) ei ole..... guess again. Tööjuures ülemus reedel just nägi ühte (reede ja 13 oli ju). Ülemus suutis ussile peale astuda ja kuna selle tagajärjel ei õnnestunud ussil teda õnneks rünnata. Aga noh ülemus nii muuseas mainis ka, et see juhtus ühe pumbajaama juures, mida ta minuga eelmine nädal parandamas käis. Boehhhhhh I say!
Aga natuke kiidulaulu ka minu hetke kodulinnale siis Brysoni poolt: "Perth is a lovely city and one of my favourites in Australia. There is first of all the delight in finding it there at all, for Perth is far and away the most remote city on earth, closer to Singapur than Sydney, though not actually close to either." Perth on jah, suht eraklik - 1700miili punast kõrbe järgmise suurema linnani idapool ning 5000miili suurt sinist ookeani kuni vastu tuleb Aafrika. Lisaks veel tükike raamatust: "But what especially sets Perth apart is the possession of one of the world's largest and finest parks, Kins Park." Pargis suurus on tõepoolest üüratu 4.06 ruutkilomeetrit ja botaanikaaeda on kokku veetud kõike taimsed eksemplarid üle kogu Austraalia. Isegi miski 400a vana puu lohistati tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale. Kõrval on varahommikul tehtud pilt pargist, täna siis tegin niimoodi tööd ;) Ja nüüd siis jõuan uuesti selleni, millest alguses kirjutama hakkasin :) Sõitsin laupäeval rattaga linnas ringi, tea kas see oli ilus ilm, mõnus jahe tuul, hea muss iPodis või mis aga nägu kudagi venis naerule. Eile sõitsin tiba jõe ääres, pikutasin pingi peal, nägin ühte üüratusuurt pelikani ja natuke hiljem kahte delfiini. Perth I like & life is nice!
Ja nüüd ma pean ennast vabandama, sest ahjus olev kängurupraad nõuab tähelepanu.