Ja siis veel yks blogi!

Panen siia veel yhe lingi,meie ametlik blogi. Igayks meist peab kahel p2eval kogu programmi jooksul oma kommentaarid siia postitama. Et kui keegi tahab veel lugeda selle v2rgi kohta siin siis palun v2ga :)
http://www.inex.org/category/study-abroad/isucr/

Ja nyyd ma t6esti pean arvutiklassist lahkuma, sest olen siin istunud juba uskumatud 40minutit ja mu varbad hakkavad kylmast otsast 2ra kukkuma, sest siin on t2ielik kylmkapp.

Kõike rohkem

Heihopsti! Mina taas siin. Enne veel kui räägin teile taaskord ühest täiesti fantastilisest nädalavahetusest natuke kohaliku trandspodi teemal, sest olen sellest juba ammu pläkutada tahtnud. Loomaks väike ettekujutus sellest kuidas siin liigeldakse ütlen alustuseks seda, et Costa Ricas võib sind absoluutselt igaüks sõitma õpetada. Selleks ei pea omama mingit luba ega mingit koolitust, auto oleks soovituslik ja anna minna. See seletab miks ma korduvalt olen umbes 12aastaseid roolis näinud (õnneks küll mitte päris kesklinnas) ja noh annab aimu ka liikluskultuurist. Signaali antakse siin vähemalt korra minutis. Nagu iga liigutust saadab signaal. Mõelge nüüd kuidas Eestis on signaali andmine praks ära keelatud, et mitte ümbruskonda segada. Siin saadab igat pööret, tee andmist, tee saamist signaal. Ükspäev täitsa jäin huviga kuulama kuidas linnaliini bussijuht sõidab ja noh täpselt, „palun, annan sulle teed“ signaal, autolt tuleb vastu „aitäh“ signaal ja siis veel bussilt „ma nüüd hakkan liikuma“ signaal. Ja siis näen tänaval sõpra ja järgneb signaal, mis sest, et ma sõidan suuuure bussiga ja sõber on väike väike :) Siuksed viisakad dialoogid siis. Tänavate kohta võiks öelda nii, et kui te arvate, et meil Eestis on suured augud, siis te pole auke näinudki! Tavaline värk, et sõidetakse vastassuunas, et auke vältida. Jalakäijatele siin valgusfoore polegi, vaatad autode foori, et kas see on punane või roheline. Ja siis üldiselt jooksed, no igax juhux.
Bussid on siin suht üüratud. Kuidagi eriti kõrged, mõni päev pean isegi seelikut kergitama, et bussi peale astuda, sest aste on nii kõrgel. Bussis on alati ka invaliidi isted ja taga koht ratastooli jaoks. See kuidas see ratastool sinna bussi saama peaks, on minu jaoks veel mõistatuseks jäänud. Minule valmistab peale ja maha saamine juba paraja proovikivi. Bussi sisenedes on seal kahel pool metallist postid, mis siis loevad bussi sisenejaid, et bussijuht vahelt ei teeks. Iga kord kui bussi lähed annad juhile bussipileti raha, see on minu bussi puhul 175CRC (jaga umbes 40ga et kroon saada). Päris hea ja odav. Maha saamiseks on lae all nöör, millest kinni hakata enne oma peatust. Ja no mõni peatus on siin nii lambi koha peal, et ma ei tea mille järgi need juhid inimesi tänavalt üles korjavad. Kaasaarvatud minu mõlemad peatused, peale- ja mahasaamise kohtades ei ole absoluutselt mingit indikatsiooni, et tegemist oleks bussipeatusega. Aga süsteem töötab.
Nüüd aga minu taaskord fantastilise nädalavahetuse juurde. Laupäeva hommikul põrutasime taaskord ’continental divide’i suunas. Tegemist siis põhimõtteliselt mäestikuga, mis väidetavalt tuleb ülevalt Põhja-Ameerikas alla Lõuna-Ameerikani ja jagab veed kahe ookeani vahel. Meie sihtpunktiks oli tuulepark, sest meie uus õppejõud on sinna raha investeerinud ning siis ta kutsus meid ekskursioonile. No kes krt oleks arvanud, et tuulepargis võib nii lõbus olla. Esiteks õnnistati meid taaskord ilusa ilmaga, kell 12 jõudsime mäe otsa ning me ei jätnud endast varjugi maha, sest päike oli praktiliselt otse lagipähe. Kuna olime mäe otsas siis avanesid igas suunas superilusad vaated. Kaasaarvatud järjekordsele vulkaanile ja Costa Rica suurimale järvele, mille nad oma käekestega sinna mäestike vahele kaevanud on. Lisaks totterlõbusatele piltidele, mis seal mäe peal tehtud said tean ma nüüd Costa Rica tuuleenergi võimalustest tõenäoliselt kõike. Lisaks oli meil eelmine nädal kohtumine kohaliku energifirmaga (mis on mugavalt riiklik monopol) seega tean Costa Rica energiasüsteemist tõenäoliselt juba miljon korda rohkem kui Eesti omast.
Õhtul läksime me Hot Spring’idesse ligunema. Neid kuumaveeallikaid soojendab vulkaan ise, sest see on üks Costa Rica aktiivsetest vulkaanidest ja viskab iga natukese aja tagant ka suuremat sorti laavakamakaid oma korstnast välja. Igatähes, meid ootas 5 basseini, kus ühes oli vesi soojem kui teises. Täpseid temperatuure ei tea aga no kõige kuumemas oli küll siuke tunne, et keema hakkan minema. Ligunesime seal kokku pea 4 tundi :) Vapustav!
Järgmisel hommikul ootas meid Canopy tour, mis tähendab siis traadi küljes rippumist põlved kronksus ja ühest kohast teise läbi vihmametsa sõitmist. Kui keegi arvab, et istud mingis puuris, siis ei. Sind pannakse ühe jullaga traadi külge, sul on rakmed seljas, lased ennast pikali asendisse, põlved kronksu ja minek. Pikim sõit oli vist üle 400m. Alla väga vaadata ei tasu, õnneks päris otse see ei õnnestu ka sõidu ajal. Kaks neiut loobusid kohe kaasa tegemast kui me gondli moodi asjanduses mäe otsa sõitsime. Mina mudugi kaifisin täiega :) Pildid nagu ikka, teine kord!
Eile käisime metsa vaatamas. Ei oska seda miskit muud moodi kirjeldada kui metsa vaatamine. Üks kohalik organisatsioon, kes tegeleb metsa säilitamisega ja selle nn vastutustundliku raiumisega (issand mis eesti keel) teeb maaomanikega koostööd selles osas võttis meid päevaks oma hoole alla. Päeva eredaim hetk oli see kui me ananassiväljade vahel korraliku dzunglisse põikasime. Mudugi hakkas vihma sadama, saime läbimärjaks ja siis olime mudugi kohe valmis giidiga korralikule dzungli trekile minema :) Peale tunnist matka giid matseetaga ees väljusime sealt tilkuv märgade ja mudastena aga nagu ikka rahulolevatena :)
Nüüd on jäänud veel viimased päevad koolis ja siis pikk nädalavahetus koos rannapuhkusega. Juheiii!

Vabandust, aga kuhu mu kuu kadunud on?

Nädalavahetusel saab mul kuu aega Costa Rical oldud. Nagu vabandust aga tõesti, kuhu see aeg läinud on. Uskumatu, kuidas lendab. Eks mudugi tegemist ole olnud üsna palju aga ikkagi toriseda tahaks natuke!! Eelmine nädalavahetus läksime siis juba reedel sõitu ja põrutasime Kariibi mere äärsele rannikule. Esimene peatus oli banaani istandus, kus meile siis kõik ette taha ära näidati kuidas see värk siin käib ja et me jumala eest ei arvaks, et banaanid puu otsas kasvavad ;) Meie giidiks kohapeal oli no suht diktaatorlike kommetega keski PR seltsimees. Minul ja mu tiimikaaslasel, ühel briti neiul oli plaanis meie ühe kirjaliku projekti jaoks seal istanduses ohtralt küsimusi küsida, kuid peale 15minutit kohapeal saime aru, et meid söödaks koos saba ja sarvedega nende küsimuste peale. Oh well! Õhtuks jõudsime väga muhedasse hotelli, mis polnud nii väga hotelli moodi küll. Meil olid kõigil kahesed toad väikestes majakestes. Majakesed olid suht keset dzunglit kuigi samas ookean oli 500m kaugusel. Ja oi kui mõnus oli seal ujumas käia. Meil oli nt vannitoas alguses nahkhiir, hiljem ka igast elukad kogunesid meie rõdu peale ning järgmisel päeval nägin veel öökulli, ahvidest rääkimata, kes veel hirmsat mürglit tegid. Laupäeval käisime Cahuita Rahvuspargis, mis oli siis troopiline vihmamets. No andis tunda jah! Olime eelmine õhtu Puerto Viejo ööeluga tutvunud ja õhu puudus andis suht kiiresti tunda. Sellest toredast kohast nagu Puerto Viejo aga hiljem. Rahvuspargis saime õnneks kiiresti jahutava ookeanis ujumis-ligunemis peatuse. Ees ootas 6km matk metsas ja ranna ääres. Otsisime, jah just nimelt otsisime usse, või täpsemalt siis rästikuid, sisalikud sobisid ka, aga ussid olid põhilised. Giid lubas pensionile minna kui ta meile ussi ei leia. Peale väikseid kaalutlusi iseendaga, et kas ma peaks ikka usse otsima??? otsustasin siiski oma kullipilgu metsa suunata, kui lõppkokkuvõttes olid minu otsingud edutud. Giidi omad kah tegelt, sest pargi ’ranger’ näitas meile pärast paar ussi kätte. Aga üldiselt on need seal väga tavalised. Ja nad tapavad nagu kohe. Aga õnneks nad on tillukesed ja chillivad kuskil keras puuoksa või tüve peal. Ja no hammustuse vastu ravi oli mingi omaette ooper hobuse vere ja ma ei tea mis asjadega vastumürk, mis allergikud veel natuke kiiremini tapab kui ussi hammustus ise. Nice!
Aga ma sain meie matka ajal superlaheda sisaliku pildi, mida ma taaskord ei saa siia üles laadida, sest mul ei ole aega istuda internetis ja ma ei viitsi kõiki foto faile väiksemaks salvestama hakata, et need kiiremini liiguks. Sellist aega siin ei ole!
Pühapäeva hommikuks olin mina aga otsustanud täiesti haigeks jääda. Väike väss või unetus, teagi kumb, kuumus ja bussi õhukonditsioneer tegid oma töö. Olin suht audis. Kõik käisid ka küsisid kas palavik on, kas palavik on? Õnneks ei olnud, siin riikides ei taha väga mõelda mis juhtuma hakkab kui palavik avastatakse. Õnneks mu pere putitas mind pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul andsid mulle enne kooli minekut veel paratsetamooli tableti. No selle võtmine oli ilmselge viga, sest ma praktiliselt tukkusin loengus ja siis tulin lõunast ära koju magama.
Aga lõpetuseks siis väga muhedast Kariibi mere äärsest rannaasulast Puerto Viejost. Koht tuntud oma ööelu poolest ning just seda me seal avastasime. Käisime ühe õhtuga läbi kolm kohta ning üks oli põnevam kui teine. Bob Marley on seal väga teema. Zero stress on väga teema. Kõik on väga relaxed ja kohalik rahvas oluliselt tumedama nahavärviga kui mujal Costa Ricas täheldanud olen. Mõni klubi oli otse rannas, nii et välja astudes olid rannaliival ja laine sahises kõrval. Ninna hakkasid taaskord teatud aroomid, mis täielikult asendasid õhu sellel rannaribal ;)
Pühapäeval oli meil võimalus seal natuke ka päise päeva ajal ringi tatsata ning siis sattusin kokku kahe soomlasega, kellega Costa Ricale lendasin ja meie kõigi kotid teepeal kaduma läksid. Maailm on nii väike väike väike :) Lisaks nägin veel ühte ameeriklast, kes Jacos minuga samas koolis oli :) Päevasel ajal hakkasid Puerto Viejos silma kaks halli habemega valgenahalist vanapapit. Üks neist sõitis linnas mingi imemonstrum jalgrattaga. Sadul oli kõrgemal kui minu pea. Lisaks oli tal auklikuks lõigatud t-särk. Tundus nagu oleks tulnud poosetama aga keelas kõigil absoluutselt endast pilti teha. Teine sell oli ühe väikse onni ees, kust ta mulle ja mu sõpsile järele hõikas, et temast ei tohi pilti teha (me ei üritanudki), et ta kuulub ’tunnistaja kaitse programmi’ (võtsin pea minuti mõtteaega ja vist mõtsin välja??). Tea jah mida nad seal söövad või hingavad, et nad sellised on :)
Eile aga sadas siis niimoodi vihma, et kodutee peal oleva silla küljest kukkus jalakäijate riba ära ja natuke teed läks ka kaasa. Siin vihm on ikka kindel värk pärastlõunal ja viimased paar päeva on tulnud ikka jube palju ja äike ka müristanud. Mu flip-flopid pidid ka eile peaaegu minema ujuma selle sajuga. Mudugi nii kui San Josest välja lähed on juba uued tuuled ja ilmaolud. Homme veel poole päeva kooli ja siis taaskord nädalavahetus! Kuulmiseni :)

Nädalavahetusest nädalavahetusse :)

Oh, nädalavahetuste nimel tasub siin eldada küll. Eelmine nädalavahetus käisime siis vulkaani kaemas, saime olla õnneliku 20% hulgas kellel pilvede ja suitsu kiuste õnnetub näha laavat kraatri sees. Eksole, ronivad mingi suitsevat vulkaani vaatama, aga siin on neil selliseid mitu. Ja kokku on neil suht väikse maalapi peal neid lausa 112. Neist 5 ametlikult aktiivsed. Ja noh ma ei tea kui siiralt vulkaani surma uskuda tasub ;)
Peale seda käisime veel kohviistanduses. Ma ei ole veel kohvi usku pöördunud Costa Rical aga jah, olen seda natuke rohkem joonud küll kui tavaliselt. Lisaks sai seal istanduses hulgi sokolaadiga kaetud kohviube söödud, seega õhtul oli küll siuke tunne, et kuhu nüüd jookseks ja mis kõik ära teeks ja et pea läheb ka kohe sellest kõiges lõhki. Aga jah, uusi huvitavaid teadmisi kui palju, kohvi kirsist röstitud kohvini.
Pühapäev oli aga täielik lagi. Käisime raftimas. Rio Pacuare peal, mis on siis meeletu hüdroenergia potensiaaliga jõgi kuid kuna Costa Rica valitsus hoiab oma loodust täiega, siis on otsustatud, et sinna kunagi ühtegi tammi ei tule ja ka indiaani külad, mis jõe kallastel sügavates metsades saavad seal rahus edasi eksisteerida. No igatähes, meie trip oli kokku üle 4h jõel ja läbisime 28km. Tunne küll siuke ei olnud, sest see oli lihtsalt nii lahe. Ma pole enne raftimas käinud ja see oli küll nakatav. Ma ei tea mis jälle eesti keeles mingi mõistlik vaste oleks ’rapid’-ile aga nende nn raskusastmed olid siis kahed, kolmed ja neljad. Ning neid oli hulgi seal jõe peal. Lisaks ilus päiksepaisteline ilm ja fantastiline loodus ümberringi. Kohati ütles kiid, nüüd vette. See tähendas siis, et siin saab ujuda, seega siva üle äära ja varsti suspti tagasi. Üks pikem ujumispeatus oli täiesti uskumaatult ilusa kanjoni keskel. Ohh sina olekski võinud ulpima jääda. Meie nn juhendaja oli ka paras naljahammas, sest enne ühele rapidile lähenemist ütles tüüp, et nüüd aerud siia. Lolli aga kuulekana andsime kõik kuuekesi oma aerud tema kätte. Seejärel käskis tüüp meil püsti tõusta, üksteise päästevestidest kinni võtta ja püsti seista :D Hea adrenaliinikas oli! Lisaks serveeriti meile suht luksuslik lõuna tripi keskel, kus meile pakuti midagi muud kui gallo pinto elik riis ja oad!
Nüüd siis tagasi koolis olnud. Päevad lähevad suht kiiresti ja õnneks õnneks on nädal aint neli päeva meie jaoks. Eile käisime linnas ühte muuseumit otsimas, aga kuna kaardid siin ei ole päris nii lihtsad ja noh tänavanimedega nad on ka kitsid siis kulus meil muuseumi leidmiseks nii kaua aega, et lõpuks sinna ei läinudki. Otsustasime mõni teine päev sinna minna, nüüd ju tee selge ja jõuame kiiremini kohale. Aga homme hommik siis start banaaniistandusse ja seejärel nädalavahetus koos rannapuhkusega Puerto Viejos :D Pura Vida!

Elu San Joses

Kolmapäeval oli meil pärast kooli tantsutund, õppisime kohalikke tantse, sest siin pidavat olema tavaline, et klubides just neid tantsitaksegi. Kuna meie grupis on neiud ülekaalus oli üks kohalik organisaator mõned oma sõbrad siinsest ülikoolist kohale kamandanud. Noo algus nagu ikka... aeglane. Siis kui puusad lahti raputatud said hakkas juba nalja saama. Ning lõpuks mudugi paaris tantsimine. Mõni kohalik oli meie saatusekaaslane ja esmakordselt tantsutunnis, mõni sell aga ilmselgelt suht pädev. Paarilisi vahetati iga natukese aja tagant, seega sai nii teisele varbale astutud kui ka korralikult tantsu keerutatud :) Costa Rica tantsud on väga lihtsad kui sul on partner, kes teab mida ta teeb :D Mudugi õhtu läks edasi baaris, sest peale seda tundi tahtnud keegi enam koju minna.
Neljapäevase loengu ajal elasin üle oma esimese Costa Rica maavärina. Minu päris esimene maavärin oli kunagi ammu Riias, kui arvutiklassis hakkasid kuvarid värisema. Igatähes, oli see siin ikka soliidsem värin, kuid õnneks siiski väike. Mu perekond oli mulle õnneks juba esimesel kohtumisel ölnud, et meil siin tuleb neid ikka ette ja me loodame, et sa oled nendega ok. Aww, nii armas! Paar tsikki olid vist küll peale seda kerges šokis, sest nende jaoks oli see ilmselgelt esimene ja selle seedimine võttis neil nati aega.
Õhtul käisin veel oma väikse vennaga pangas. Üksi mind ei julgetud saata. Kuna vennast küsis, et kas lähme jalgsi või bussiga, siis ma haarasin kohe jalgsi minemise võimaluset kinni, et natuke ümbrust ka näha. Siiani maja eest bussi peale ja ületänava bussi pealt maha. Ma ei kujuta ette, mis näoga mind vaadataks kui ma siin pakuks välja, et ma lähen ümbruskonda jalutama. Noh ma saan ka nende murest aru, sest ma näen kuidas ma tegelt olen täielik võõrkeha siin keskkonnas ja see, et ma ei räägi keelt teeb asja veel keerulisemaks. Seega ma respekteerin nende muret ja vastutust ning ei pane hullu. Üks õhtu tulime kahe lähedal elava neiuga linnast taksoga koju. Taksojuht tegi heaga näo, et ta ei tea täpselt kus me elame ja sõidutas meid nati ringi, et tema taksomeeter suuremaid numbreid näitaks. Suht lootusetu olukord, sest pimedas ei hüppa kuskil lambi kohas välja ega ütle, et ma nüüd vaatan ise edasi. Ja no kõik paistab samasugune, pimedas on veel eriti raske vahet teha, et see on nüüd see tänav, mis oli minu majast kaks blokki. Ei ole olemas! Ma vist ei ole veel maininud, et kuigi mingi kuramuse indexi järgi on tegemist maailma kõige õnnelikuma riigiga, on kõik majad turvatud raudväravaga. Absoluutselt kõikide majade ja tänava äärsete akende ees on raudvõred. Ja no kui aus olla siis minu siinse kodu siseõue puhul kehtib see ka. Elamised on siin enamasti ühekorruselised, seega pole mingi 1.korruse teema nagu Eestis. Ja tänaval hakkab ikka aegaajalt silma mõni prügihunnik. Kogu see õnnelik olemine peab ikka väga seestpoolt tulema, sest pealevaadates see nagu ei paista. Samas mudugi on kõikide kohalike arvates San Jose suht jube koht ja ma kaldun nendega nõustuma. Samas minu siinne pere jällegi marutore. Aga ma hakkasin ju hoopis pangast kirjutama. Läksime siis panka. Esiteks siin saad panka sisse kui turvamees sulle seestpoolt ukse lahti teeb. Siis kontollib tema sinu kotti ja metallidetektoriga sind ennast. Seejärel ootab sind nii 20pealine järjekord. Kõik seisavad ja moodustavad siukse lookleva ussi keskpõrandale kokku. Lisaks on üks kassa, mis teenindab pensionäre, rasedaid, invaliide ja lastega vanemaid ilma järjekorrata. Noh järtsus seistes oli aega vaadata, mis pangas toimub. Ronny ja Geovanny (kaks pangaametnikku), kes tegelesid minu arust hoiustega pusisid miski väikse elektroonilise vidinaga. Lisaks uksel nähtud turvamehele, kellel oli miski relv vööl ilmus välja teine turvamees, kes oli nati tõsisem poiss. Nimelt pumppüssiga. Mul vajus ikka korraks karp lahti seda showd nähes. Nii nad seal seisid siis kahekesi edasi. Ja mina seisin oma järtsus kuni minu kord käes. Näitasin oma passi, sest siin muidu raha ei vahetata ja sain oma tehingud tehtud. Seejärel lipsasin püssiga poiste vahelt läbi, uksest välja ja hingasin natuke kergendatult. Kogemus oli meeldejääv.
Nüüd veel hispaania keele tund ja siis on nädal läbi. Homme ja ülehomme seikleme Costa Rica avarustes ning esmaspäeval olen tagasi.

Mi Tico Familia!

No see on nii tore lugu, et ma pean kohe kirjutama. Pühapäeva hommikul korjas mind buss Jacost ülesse ning jõudsin omadega San Josesse, oma kohaliku pere juurde, kes mind järgmised neli nädalat majutab. Tee pealt telefoniautomaadist helistasin, et ma nüüd tulen. EMT teenus kahjuks otsustas kohalikule numbrile mitte sõnumit edastada. Võtsin linnas takso, andsin taksojuhile mingi suvalise toidupoe tseki, kuhu ma olin terve paragrahvi kirjutanud aadressi kirjeldust. Nimelt ei tunnistata siin väga mingeid tänavanimesid, vaid kõik asjad on orienteeruvalt mingist kõigile teada tuntud kohast, millest mul pole mudugi aimugi. Mina nt elan ühe linnajao surnuaiast 250m kuhugi kanti, siis veel mingid pöörded ja mustad väravad. Comprender? Müstika ühesõnaga!
Minu Tico (Costa Rica) perekond koosneb emast ja isast, kahest pojast ning nende tüdruksõpradest. Kui perekonna kirelduses oli, et ema isa ei räägi üldse inglise keelt ja pojad nii 50-60% siis hahahhaaaaaa EI! Keegi räägi neist väga midagi. Õnneks on vanema poja tüdruk ka siinse katuse all ning tema hetkel õpib inglise keelt ja meie siis enamasti suhtleme. Tegelt pean tunnistama, et olen siin juba mingeid täiesti uskumatuid jutuajamisi pidanud, nii et pere räägib minuga hispaania keeles, ja mina muudkui noogutan või siis raputan pead. Mingeid asju vahelduva eduga mõikan ja lõppkokkuvõttes tundub, et täitsa saan aru, mis ümberringi toimub. Suudaks nüüd ise veel nati mingeid lihtlauseidki moodustada, oleks lahe. Aga eks ma tegele sellega!
Pühapäeva õhtul oli pereisa sünnipäev ning kuna nad olid hästi informeeritud, et ka minu sünnipäev oli olnud, siis toodi kook küünaldega, meile lauldi ja saime pereisaga korda mööda küünlaid ära puhuda. Hiljem tõin välja omapoolse kingituse, milleks oli hispaania keelne raamat Eesti kohta, mis on õnneks väga populaarseks osutunud. Lisaks oli neil arvutis ette valmistatud dokument, kuhu nad oli kogunud siis miskid viisakusväljendid, numbrid, nädalapäevad, kuud etc eesti keeles ja vaatasime neid tõlkeid nati koos üle ja proovisisme hääldust. Nad on üldiselt väga toredad ja hoolitsevad!
Mudugi tuli jutuks, et mis elu me seal Eestis elame ja mis asju oma maa peal toodame. Kui mu puuviljade nimekiri just liiga pikaks ei osutunud ja nende täpsustavatele küsimustele pidin vastama sõnaga imporditud, ütles pereisa, et ta toob mulle homme ’frutas’-id. Esmaspäeval tuligi ta miski hetk koju ilgema laariga, enamus asjad mida ma pole enne näinudki. Nt söövad nad rohelist mangot soola ja laimiga ning minule anti väike salsa dip ka juurde. Päris bueno, tundub, et kodumaal tuleb seda uut suunda arendada, selle jaoks on sealsed mangod parajad, sest küpsusaste on neil üldiselt null. Lisaks oli seal veel mitu mitu asja mida soolaga süüakse ja degusteerimine jätkub, sest ma kõike ei jõudnud ühe päevaga proovidagi. Ja nii infoks, et vanem perepoeg peab koka ametit ja hetkel puhkusel, et olla minu teenistuses ja kokata kui mul kõht tühi. Pereisa on vist ka puhkusel, ma tõesti loodan, et mitte minu saabumise pärast, kuigi selline mulje mulle mingist jutuajamisest jäi. Ulme.
Üldiselt hakkab huumorit saama. Esimesel koolipäeval, teisipäeval, toimetasid pereliikmed (minu nn ema, isa ja noorem vend) mind käekõrval kooli ja vennaga tulin siis ka tagasi. Tunne oli nagu 1.septembril, aint 20 aastat hiljem. Edasi pean aga omal käel bussidega toime tulema. Ja ei ole nii lihtne, et aint üks buss. Eip, ma pean suutma välja selgitada, kuhu see buss sõidab, selleks on vaja seda bussijuhi käest küsida, siis pilet osta ja siis kohale sõita. Teise bussi peale mul väga nagu minna ei lubatud, sest siis ma peaksin nii 100m jalutama ja see ei ole turvaline (sest San Jose ei ole turvaline, mitte et ma gettos elaks, kaugel sellest).
Teisipäeval oli lisaks muudele tutvustavatele presentatsioonidele meile rääkimas ka üks kohalik ameeriklane, kes siis käis läbi põhilised kultuurilised erinevused Kesk-Ameerika ja meie, eurooplaste vahel. Tema käest kuulis jälle päris naljakaid asju, mis inimesi võivad vihale ajada kuna nad ei mõika, mida see teises kultuuriruumis tähendada võib. Peale minu mingit küsimust jõudis ta ka ära mainida, et Eestiga seostub temale kohe Skype, nii et sänx Skype, päris hästi oleme maailma kaardile saanud!!
Täna siis esimene loeng ja seejärel tantsutund, miskid kohalikud kunstid ;)
Ja mul oli täna isegi pilte varutud aga nyyd kohalik arvuti ei tee koost66d. Sry :(

Aeg lendab teadagi!

Esimene nädal on nagu lupsti läbi. Superlahe on olnud :D Ma olen vist natuke mingeid imelikke ameerika aktsente üles korjanud ameeriklastega hängimisest. Ma olen mangosid ja avokaadosid puginud kahe suupoolega, sest need on siin üle mõistuse head taaskord ning väga väga odavad. Ma parem ei ütle kui odavad, sest see on valus lihtsalt. Muidu on Costa Rica nagu nati odavam kui Eesti, aga oma naabritega võrreldes ikka kallis.
Nädal surfi ja hispaania keelt on seljatatud. Suht läbi võtab siuke intensiivne puhkus, pean tunnistama, et ma unustasain ennast vormi ajada selle puhkuse jaoks :) Viimases surfitunnis proovisin suurte lainete poole paddelida (no ei tea eesti keelset vastet, lauaga ujuda siis või nii) ja no krt sinna saamine on nii raske ja mul lihtsalt ei olnud jaksu selle jaoks enam. Terve nädala väss ikka kehas. Eile pärastlõunal käisime ühel lähedaloleval rannal. Siin on nagu tavaline, et võtad takso, sõidad miski 10-15km kuskile randa chillima. Jacos on mudu ilus rand, aga siuke tume pruunikas liiv. Läksime eile ühele tasulisele valge liivaga rannale siis, aga me hiilisime kõrvalt sisse, seega ei maksnud midagi. Tegime väiksed kokteilid ja chillisime ning naersime iseendeid, et ärkame hommikul nii kuue paiku üles, et siis vastavalt kas joogasse või surfama minna, ja meil on tegelikult puhkus :P Eile oli meil suur pidu, sest mitu mitu inimest läks täna hommikul ära, mina lähen homme hommikul. Käisime ühe kohaliku selli restos söömas, kes ka siin koolis paari kursust võtab. Superlahe vanem sell, kes tunneb linnas vist umbes kõiki ja on suur surfifanatt. Mudugi tegi ta meie suurele lauale jooke välja, tõi lagedale oma mingi salaretsepti järgi valmistatud tuunikala (toore kala marinaadis), mis tahtis keele alla viia. Edasi läksime miskisse elava muusikaga baari, kus ma ühe ameerika selliga koos kõik piljardimängud võitsin, kokku mingi 4tk jutti. Ja no ma ikka tegelikult ei mängi üldse piljardit :) Edasi klubisse, tants ja trall ning õhtu lõpuks cooldown koduses basseinis.Loodan, et mu suveülikooli kaaslased saavad olema as fun kui see punt siin. Ma nüüd katsun oma kerge peavaluga randa jõuda, sest it’s smokin hot today again! Ja noh, selleks, et aru saada mis päiksepaiste siin tähendab siis näiteks kohalikud kannavad siin ka pilves ilmaga päiksekreemi. Aa ja ilmaga on siin ullult vedanud, sest kui ennustust enne siia jõudmist vaatasin, siis lubas äiksetorme igaks päevaks, aga tegelt on iga päev päiksega alanud ja õhtu poole tõesti tuleb sadu ka, ikkagi vihmahooaeg ju. Ja sry, ma ei viitsi piltidega üldse tegeleda. Aga ma vähemalt juba teen pilte :D Vaatab, kui ma järgmine nädal koolis istun äkki ma siis hakkan viitsima ;)

Ola!

Krdi hea on olla! Ja arvuti taha jõudmiseks peab ka aega tegema, sest oleks nagu muud põnevat teha. Ja pean tunnistama, et olen fotokaga natuke laisk olnud ja piltide üles laadimine on ka jube pain siin praegu. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Minu seljakott jõudis kohale esmaspäeva õhtul. Olin just oma esimeses surfitunnis ära käinud laenatud riietega. Hakkasingi siin juba mõtlema, et äkki peakski aint väikse seljakotiga reisima ja asju kokku laenama (no ptui ptui ptui eksole). Olen Jacos sellises koolis, mis ongi eesmärgiga koolitada reisijaid. Minuga on siin koos veel mingi 12 ameeriklas, kes on kõik väga lahedad, nii et meid on siin üks suur punt ja teeme kõike koos. Sel nädalal on sattunud nii, et mina olen ainus mitte ameeriklane, mudu käib siin ikka teisi ka. Enamus neist on siin ka kauem kui mina, mõni lausa 4nädalat jutti ja nt õpib siin hispaania keelt. Mina võtan keele tunde ja surfi tunde. Õpetaja on üks väga temperamentne kohalik, kes vahepeal lausa meie vihikuid kontrollib, kas me ikka teeme kõik nii nagu tema tahvlile ja jumala eest sõnadele tõlkeid juurde ei kirjuta. See on suur ’no-go’ siin. Võid tähenduse joonistada aga mitte kirjutada :D Lisaks ta nõuab väga täpset hääldust, mis minu õnneks minu jaoks on lihtne aga ameeriklastel on ikka päris raske õige ’a’ ja ’e’ hääldus leida. Hääldamist me teeme suurte grimasside saatel :D Meid päris algajaid on mudu kolm, aga eile oli tund kus kõik tasemed koos olid ja no siis me võtsime ikka mingi päris hull advance stuffi aga elame üle. Ma kohati tunnen ennast suht ummamuuduna seal tunnis, aga noh vähemalt õige hääldusega teenin siin plusspunkte.

Kolm päeva surfi on nüüd ka selja taga. Esimene päev oli nati siuke meelde tuletamine. Esimese lainega sain kohe püsti ja ilusa sõidu, nii et endal kukkus ka karp lahti. Teine päev... maeitea, ma unistasin seal midagi ega olnud päris surfi juures. Selle eest, eile tegin omale korraliku sünnipäevakingituse ja olin täiega äss. Eks vaatab, mis lained meile täna välja valitakse. Võrreldes mu eelmiste surfi kogemustega Uus-Meremaalt ja Austraaliast on siin ikka täiesti üle mõistuse hea!! Rand kus me käime on super, lained etc ja instruktorid on väga profid. Konkurentsitult parim mis ma siiani saanud olen and don’t get me wrong, eelmised ei olnud absoluutselt halvad. Aa ja ühel surfi instruktoril oli päev enne mind sünna, siis meil oli õhtul all you can eat sushi bar. Hell yeah!

Eile oli über tihe päev. Hommikul kajakkidega sõitmas. Väiksed eraldatud rannad, kosed, etc. Tagasi tulles käisime kajakiga üle kuudi ka, sest et me ei saanud laine eest ära :) Aga noh, see juhtus praktiliselt kõigia. Peale seda see eriti raske hispaania keele tund peale mida ma tundsin küll, et aju kärssab aga ma nagu tegelt sain kõigest aru, aga see oli krdima pingutus ikka. Siis surfama ja siis mõtsin väikse uinaku teha, mis tähendas, et ma ei kuulnud oma äratuskella, seda et kaks sõnumit tulid ja lõpuks naabrid ajasid mu uksele prõmmides ülesse. Miks? Sest oli vaja välja minna. Käisime lähedalolevas rannas ühes klubis, kus oli Ladies Night, mis siin tähendab, et tol õhtul naistele kõik joogid tasuta. Klubi nurgas on üks väike baarilett, kus on üks baarmen, kes siis teeb naistele jooke. Cube libre nägi välja nii, et topsitäis jääd, pool rummi ja pool kokat. Aiii!

Aaa ja ma olen suutnud ennast sobitada mingisse imelikku time zone’i. Ma ärkan hommikul ullult vara üles, ja õhtul kell 9 võin täiega ära vajuda. See on suht loogikavaba, sest sellel ei ole miskit koduse ajaga pistmist. Aga ma nüüd bassu äärde lebosse natukeseks :)