Kõike rohkem

Heihopsti! Mina taas siin. Enne veel kui räägin teile taaskord ühest täiesti fantastilisest nädalavahetusest natuke kohaliku trandspodi teemal, sest olen sellest juba ammu pläkutada tahtnud. Loomaks väike ettekujutus sellest kuidas siin liigeldakse ütlen alustuseks seda, et Costa Ricas võib sind absoluutselt igaüks sõitma õpetada. Selleks ei pea omama mingit luba ega mingit koolitust, auto oleks soovituslik ja anna minna. See seletab miks ma korduvalt olen umbes 12aastaseid roolis näinud (õnneks küll mitte päris kesklinnas) ja noh annab aimu ka liikluskultuurist. Signaali antakse siin vähemalt korra minutis. Nagu iga liigutust saadab signaal. Mõelge nüüd kuidas Eestis on signaali andmine praks ära keelatud, et mitte ümbruskonda segada. Siin saadab igat pööret, tee andmist, tee saamist signaal. Ükspäev täitsa jäin huviga kuulama kuidas linnaliini bussijuht sõidab ja noh täpselt, „palun, annan sulle teed“ signaal, autolt tuleb vastu „aitäh“ signaal ja siis veel bussilt „ma nüüd hakkan liikuma“ signaal. Ja siis näen tänaval sõpra ja järgneb signaal, mis sest, et ma sõidan suuuure bussiga ja sõber on väike väike :) Siuksed viisakad dialoogid siis. Tänavate kohta võiks öelda nii, et kui te arvate, et meil Eestis on suured augud, siis te pole auke näinudki! Tavaline värk, et sõidetakse vastassuunas, et auke vältida. Jalakäijatele siin valgusfoore polegi, vaatad autode foori, et kas see on punane või roheline. Ja siis üldiselt jooksed, no igax juhux.
Bussid on siin suht üüratud. Kuidagi eriti kõrged, mõni päev pean isegi seelikut kergitama, et bussi peale astuda, sest aste on nii kõrgel. Bussis on alati ka invaliidi isted ja taga koht ratastooli jaoks. See kuidas see ratastool sinna bussi saama peaks, on minu jaoks veel mõistatuseks jäänud. Minule valmistab peale ja maha saamine juba paraja proovikivi. Bussi sisenedes on seal kahel pool metallist postid, mis siis loevad bussi sisenejaid, et bussijuht vahelt ei teeks. Iga kord kui bussi lähed annad juhile bussipileti raha, see on minu bussi puhul 175CRC (jaga umbes 40ga et kroon saada). Päris hea ja odav. Maha saamiseks on lae all nöör, millest kinni hakata enne oma peatust. Ja no mõni peatus on siin nii lambi koha peal, et ma ei tea mille järgi need juhid inimesi tänavalt üles korjavad. Kaasaarvatud minu mõlemad peatused, peale- ja mahasaamise kohtades ei ole absoluutselt mingit indikatsiooni, et tegemist oleks bussipeatusega. Aga süsteem töötab.
Nüüd aga minu taaskord fantastilise nädalavahetuse juurde. Laupäeva hommikul põrutasime taaskord ’continental divide’i suunas. Tegemist siis põhimõtteliselt mäestikuga, mis väidetavalt tuleb ülevalt Põhja-Ameerikas alla Lõuna-Ameerikani ja jagab veed kahe ookeani vahel. Meie sihtpunktiks oli tuulepark, sest meie uus õppejõud on sinna raha investeerinud ning siis ta kutsus meid ekskursioonile. No kes krt oleks arvanud, et tuulepargis võib nii lõbus olla. Esiteks õnnistati meid taaskord ilusa ilmaga, kell 12 jõudsime mäe otsa ning me ei jätnud endast varjugi maha, sest päike oli praktiliselt otse lagipähe. Kuna olime mäe otsas siis avanesid igas suunas superilusad vaated. Kaasaarvatud järjekordsele vulkaanile ja Costa Rica suurimale järvele, mille nad oma käekestega sinna mäestike vahele kaevanud on. Lisaks totterlõbusatele piltidele, mis seal mäe peal tehtud said tean ma nüüd Costa Rica tuuleenergi võimalustest tõenäoliselt kõike. Lisaks oli meil eelmine nädal kohtumine kohaliku energifirmaga (mis on mugavalt riiklik monopol) seega tean Costa Rica energiasüsteemist tõenäoliselt juba miljon korda rohkem kui Eesti omast.
Õhtul läksime me Hot Spring’idesse ligunema. Neid kuumaveeallikaid soojendab vulkaan ise, sest see on üks Costa Rica aktiivsetest vulkaanidest ja viskab iga natukese aja tagant ka suuremat sorti laavakamakaid oma korstnast välja. Igatähes, meid ootas 5 basseini, kus ühes oli vesi soojem kui teises. Täpseid temperatuure ei tea aga no kõige kuumemas oli küll siuke tunne, et keema hakkan minema. Ligunesime seal kokku pea 4 tundi :) Vapustav!
Järgmisel hommikul ootas meid Canopy tour, mis tähendab siis traadi küljes rippumist põlved kronksus ja ühest kohast teise läbi vihmametsa sõitmist. Kui keegi arvab, et istud mingis puuris, siis ei. Sind pannakse ühe jullaga traadi külge, sul on rakmed seljas, lased ennast pikali asendisse, põlved kronksu ja minek. Pikim sõit oli vist üle 400m. Alla väga vaadata ei tasu, õnneks päris otse see ei õnnestu ka sõidu ajal. Kaks neiut loobusid kohe kaasa tegemast kui me gondli moodi asjanduses mäe otsa sõitsime. Mina mudugi kaifisin täiega :) Pildid nagu ikka, teine kord!
Eile käisime metsa vaatamas. Ei oska seda miskit muud moodi kirjeldada kui metsa vaatamine. Üks kohalik organisatsioon, kes tegeleb metsa säilitamisega ja selle nn vastutustundliku raiumisega (issand mis eesti keel) teeb maaomanikega koostööd selles osas võttis meid päevaks oma hoole alla. Päeva eredaim hetk oli see kui me ananassiväljade vahel korraliku dzunglisse põikasime. Mudugi hakkas vihma sadama, saime läbimärjaks ja siis olime mudugi kohe valmis giidiga korralikule dzungli trekile minema :) Peale tunnist matka giid matseetaga ees väljusime sealt tilkuv märgade ja mudastena aga nagu ikka rahulolevatena :)
Nüüd on jäänud veel viimased päevad koolis ja siis pikk nädalavahetus koos rannapuhkusega. Juheiii!