Kolmapäeval oli meil pärast kooli tantsutund, õppisime kohalikke tantse, sest siin pidavat olema tavaline, et klubides just neid tantsitaksegi. Kuna meie grupis on neiud ülekaalus oli üks kohalik organisaator mõned oma sõbrad siinsest ülikoolist kohale kamandanud. Noo algus nagu ikka... aeglane. Siis kui puusad lahti raputatud said hakkas juba nalja saama. Ning lõpuks mudugi paaris tantsimine. Mõni kohalik oli meie saatusekaaslane ja esmakordselt tantsutunnis, mõni sell aga ilmselgelt suht pädev. Paarilisi vahetati iga natukese aja tagant, seega sai nii teisele varbale astutud kui ka korralikult tantsu keerutatud :) Costa Rica tantsud on väga lihtsad kui sul on partner, kes teab mida ta teeb :D Mudugi õhtu läks edasi baaris, sest peale seda tundi tahtnud keegi enam koju minna.
Neljapäevase loengu ajal elasin üle oma esimese Costa Rica maavärina. Minu päris esimene maavärin oli kunagi ammu Riias, kui arvutiklassis hakkasid kuvarid värisema. Igatähes, oli see siin ikka soliidsem värin, kuid õnneks siiski väike. Mu perekond oli mulle õnneks juba esimesel kohtumisel ölnud, et meil siin tuleb neid ikka ette ja me loodame, et sa oled nendega ok. Aww, nii armas! Paar tsikki olid vist küll peale seda kerges šokis, sest nende jaoks oli see ilmselgelt esimene ja selle seedimine võttis neil nati aega.
Õhtul käisin veel oma väikse vennaga pangas. Üksi mind ei julgetud saata. Kuna vennast küsis, et kas lähme jalgsi või bussiga, siis ma haarasin kohe jalgsi minemise võimaluset kinni, et natuke ümbrust ka näha. Siiani maja eest bussi peale ja ületänava bussi pealt maha. Ma ei kujuta ette, mis näoga mind vaadataks kui ma siin pakuks välja, et ma lähen ümbruskonda jalutama. Noh ma saan ka nende murest aru, sest ma näen kuidas ma tegelt olen täielik võõrkeha siin keskkonnas ja see, et ma ei räägi keelt teeb asja veel keerulisemaks. Seega ma respekteerin nende muret ja vastutust ning ei pane hullu. Üks õhtu tulime kahe lähedal elava neiuga linnast taksoga koju. Taksojuht tegi heaga näo, et ta ei tea täpselt kus me elame ja sõidutas meid nati ringi, et tema taksomeeter suuremaid numbreid näitaks. Suht lootusetu olukord, sest pimedas ei hüppa kuskil lambi kohas välja ega ütle, et ma nüüd vaatan ise edasi. Ja no kõik paistab samasugune, pimedas on veel eriti raske vahet teha, et see on nüüd see tänav, mis oli minu majast kaks blokki. Ei ole olemas! Ma vist ei ole veel maininud, et kuigi mingi kuramuse indexi järgi on tegemist maailma kõige õnnelikuma riigiga, on kõik majad turvatud raudväravaga. Absoluutselt kõikide majade ja tänava äärsete akende ees on raudvõred. Ja no kui aus olla siis minu siinse kodu siseõue puhul kehtib see ka. Elamised on siin enamasti ühekorruselised, seega pole mingi 1.korruse teema nagu Eestis. Ja tänaval hakkab ikka aegaajalt silma mõni prügihunnik. Kogu see õnnelik olemine peab ikka väga seestpoolt tulema, sest pealevaadates see nagu ei paista. Samas mudugi on kõikide kohalike arvates San Jose suht jube koht ja ma kaldun nendega nõustuma. Samas minu siinne pere jällegi marutore. Aga ma hakkasin ju hoopis pangast kirjutama. Läksime siis panka. Esiteks siin saad panka sisse kui turvamees sulle seestpoolt ukse lahti teeb. Siis kontollib tema sinu kotti ja metallidetektoriga sind ennast. Seejärel ootab sind nii 20pealine järjekord. Kõik seisavad ja moodustavad siukse lookleva ussi keskpõrandale kokku. Lisaks on üks kassa, mis teenindab pensionäre, rasedaid, invaliide ja lastega vanemaid ilma järjekorrata. Noh järtsus seistes oli aega vaadata, mis pangas toimub. Ronny ja Geovanny (kaks pangaametnikku), kes tegelesid minu arust hoiustega pusisid miski väikse elektroonilise vidinaga. Lisaks uksel nähtud turvamehele, kellel oli miski relv vööl ilmus välja teine turvamees, kes oli nati tõsisem poiss. Nimelt pumppüssiga. Mul vajus ikka korraks karp lahti seda showd nähes. Nii nad seal seisid siis kahekesi edasi. Ja mina seisin oma järtsus kuni minu kord käes. Näitasin oma passi, sest siin muidu raha ei vahetata ja sain oma tehingud tehtud. Seejärel lipsasin püssiga poiste vahelt läbi, uksest välja ja hingasin natuke kergendatult. Kogemus oli meeldejääv.
Nüüd veel hispaania keele tund ja siis on nädal läbi. Homme ja ülehomme seikleme Costa Rica avarustes ning esmaspäeval olen tagasi.
No comments:
Post a Comment