Vabandust, aga kuhu mu kuu kadunud on?

Nädalavahetusel saab mul kuu aega Costa Rical oldud. Nagu vabandust aga tõesti, kuhu see aeg läinud on. Uskumatu, kuidas lendab. Eks mudugi tegemist ole olnud üsna palju aga ikkagi toriseda tahaks natuke!! Eelmine nädalavahetus läksime siis juba reedel sõitu ja põrutasime Kariibi mere äärsele rannikule. Esimene peatus oli banaani istandus, kus meile siis kõik ette taha ära näidati kuidas see värk siin käib ja et me jumala eest ei arvaks, et banaanid puu otsas kasvavad ;) Meie giidiks kohapeal oli no suht diktaatorlike kommetega keski PR seltsimees. Minul ja mu tiimikaaslasel, ühel briti neiul oli plaanis meie ühe kirjaliku projekti jaoks seal istanduses ohtralt küsimusi küsida, kuid peale 15minutit kohapeal saime aru, et meid söödaks koos saba ja sarvedega nende küsimuste peale. Oh well! Õhtuks jõudsime väga muhedasse hotelli, mis polnud nii väga hotelli moodi küll. Meil olid kõigil kahesed toad väikestes majakestes. Majakesed olid suht keset dzunglit kuigi samas ookean oli 500m kaugusel. Ja oi kui mõnus oli seal ujumas käia. Meil oli nt vannitoas alguses nahkhiir, hiljem ka igast elukad kogunesid meie rõdu peale ning järgmisel päeval nägin veel öökulli, ahvidest rääkimata, kes veel hirmsat mürglit tegid. Laupäeval käisime Cahuita Rahvuspargis, mis oli siis troopiline vihmamets. No andis tunda jah! Olime eelmine õhtu Puerto Viejo ööeluga tutvunud ja õhu puudus andis suht kiiresti tunda. Sellest toredast kohast nagu Puerto Viejo aga hiljem. Rahvuspargis saime õnneks kiiresti jahutava ookeanis ujumis-ligunemis peatuse. Ees ootas 6km matk metsas ja ranna ääres. Otsisime, jah just nimelt otsisime usse, või täpsemalt siis rästikuid, sisalikud sobisid ka, aga ussid olid põhilised. Giid lubas pensionile minna kui ta meile ussi ei leia. Peale väikseid kaalutlusi iseendaga, et kas ma peaks ikka usse otsima??? otsustasin siiski oma kullipilgu metsa suunata, kui lõppkokkuvõttes olid minu otsingud edutud. Giidi omad kah tegelt, sest pargi ’ranger’ näitas meile pärast paar ussi kätte. Aga üldiselt on need seal väga tavalised. Ja nad tapavad nagu kohe. Aga õnneks nad on tillukesed ja chillivad kuskil keras puuoksa või tüve peal. Ja no hammustuse vastu ravi oli mingi omaette ooper hobuse vere ja ma ei tea mis asjadega vastumürk, mis allergikud veel natuke kiiremini tapab kui ussi hammustus ise. Nice!
Aga ma sain meie matka ajal superlaheda sisaliku pildi, mida ma taaskord ei saa siia üles laadida, sest mul ei ole aega istuda internetis ja ma ei viitsi kõiki foto faile väiksemaks salvestama hakata, et need kiiremini liiguks. Sellist aega siin ei ole!
Pühapäeva hommikuks olin mina aga otsustanud täiesti haigeks jääda. Väike väss või unetus, teagi kumb, kuumus ja bussi õhukonditsioneer tegid oma töö. Olin suht audis. Kõik käisid ka küsisid kas palavik on, kas palavik on? Õnneks ei olnud, siin riikides ei taha väga mõelda mis juhtuma hakkab kui palavik avastatakse. Õnneks mu pere putitas mind pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul andsid mulle enne kooli minekut veel paratsetamooli tableti. No selle võtmine oli ilmselge viga, sest ma praktiliselt tukkusin loengus ja siis tulin lõunast ära koju magama.
Aga lõpetuseks siis väga muhedast Kariibi mere äärsest rannaasulast Puerto Viejost. Koht tuntud oma ööelu poolest ning just seda me seal avastasime. Käisime ühe õhtuga läbi kolm kohta ning üks oli põnevam kui teine. Bob Marley on seal väga teema. Zero stress on väga teema. Kõik on väga relaxed ja kohalik rahvas oluliselt tumedama nahavärviga kui mujal Costa Ricas täheldanud olen. Mõni klubi oli otse rannas, nii et välja astudes olid rannaliival ja laine sahises kõrval. Ninna hakkasid taaskord teatud aroomid, mis täielikult asendasid õhu sellel rannaribal ;)
Pühapäeval oli meil võimalus seal natuke ka päise päeva ajal ringi tatsata ning siis sattusin kokku kahe soomlasega, kellega Costa Ricale lendasin ja meie kõigi kotid teepeal kaduma läksid. Maailm on nii väike väike väike :) Lisaks nägin veel ühte ameeriklast, kes Jacos minuga samas koolis oli :) Päevasel ajal hakkasid Puerto Viejos silma kaks halli habemega valgenahalist vanapapit. Üks neist sõitis linnas mingi imemonstrum jalgrattaga. Sadul oli kõrgemal kui minu pea. Lisaks oli tal auklikuks lõigatud t-särk. Tundus nagu oleks tulnud poosetama aga keelas kõigil absoluutselt endast pilti teha. Teine sell oli ühe väikse onni ees, kust ta mulle ja mu sõpsile järele hõikas, et temast ei tohi pilti teha (me ei üritanudki), et ta kuulub ’tunnistaja kaitse programmi’ (võtsin pea minuti mõtteaega ja vist mõtsin välja??). Tea jah mida nad seal söövad või hingavad, et nad sellised on :)
Eile aga sadas siis niimoodi vihma, et kodutee peal oleva silla küljest kukkus jalakäijate riba ära ja natuke teed läks ka kaasa. Siin vihm on ikka kindel värk pärastlõunal ja viimased paar päeva on tulnud ikka jube palju ja äike ka müristanud. Mu flip-flopid pidid ka eile peaaegu minema ujuma selle sajuga. Mudugi nii kui San Josest välja lähed on juba uued tuuled ja ilmaolud. Homme veel poole päeva kooli ja siis taaskord nädalavahetus! Kuulmiseni :)